Küsitlus

Milline Tartu kõrgkool on sulle armsaim?

Bänd paneb ka hauaeeliku lustima

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Kui päriselus ei võimalda valehäbi ammuseid unistusi teoks teha, saab vähemalt laval kaua oodatud ansamblile vungi sisse anda. Maris Savik

Vanemuise muusikast tiine lastelavastus meenutab igas vanuses publikule, kuivõrd oluline töö on tegelikult mäng.

„Lapsepõlvebändi“ lavastaja, kunstnik ja dramaturg Andres Noormets kinnitas, et teatris läksid enne esietendust õhinasse ka need inimesed, kes lavastusega otseselt seotud pole. „Pole olemas ei mingisugust teksti ega muusikalist struktuuri. Esimeseks proovipäevaks oli olemas vaid lavakujundus,“ meenutas ta loomeprotsessi. „Üldiselt on see ühe ruumi sisse tehtav lavastus, mis algab nullist.“

Trupiga kokku tulles vaadati Noormetsa meenutuste kohaselt nii enda kui laste lapsepõlvede suunas, meenutades neid laule, mis kunagi meeldisid ja mis praegugi kõrvas tuksuvad. Kui suuremat tüüpi peotäis laule oli valitud, hakkas sinna kõrvale tasapisi tekkima ka üks lugu, mis on väga lihtne ja reaalajas kulgev. „Lugu võtabki täpselt nii kaua aega, kui kestab etendus. See ilmselt ei ole selle asja kõige olulisem komponent, sest tüki tekst fikseerus umbes nädal aega enne esietendust,“ arvas lavastaja.

Kui aga asuda loetlema laval esindatud pille, võtaks see Noormetsa hinnangul oma viis minutit aega. „Neid on väga palju: alustades klassikalisest klaverist ja enam-vähem lihtsamatest instrumentidest ning liikudes sinnamaani, kus võivad häält teha ka lusikad, kahvlid ja taldrikud,“ kirjeldas ta. „Arvan, et iga näitleja mängib vähemalt kolme pilli. See teeb ka kõlapildi mitmekesiseks.“

Veider tuuba

Proovide käigus pidi mõnigi näitleja uue väljakutsega tõsiselt tegelema. „Inimesed on tublid ja suudavad kõike,“ hindas Noormets. „Näiteks Linda Kolde õppis selgeks basskitarri ja tuleb suurepäraselt toime. Jaanus Tepomees nägi kõva vaeva plokkflöödi õppimisega, mis talle varem vist kunagi kätte polnud sattunud. Priit Strandberg kohtus susafoniga – tuubaga, mille heli võimendav suur avaus on suunatud otse kuulajate poole.“

Suurem osa näitlejatest mängivad iseennast aastatetagusest ajast, kandes seega mõistagi ka tõelisi eesnimesid. „Nii et väga konkreetne puudutus lauldavate lugudega on inimestel olemas,“ sõnas Noormets.

Sünnipäevalast, kellele kõik teised külla tulevad, kehastab Maria Annus. Sõpradeks on Linda Kolde, Ele Sonn, Priit Strandberg, Tanel Jonas ja Jaanus Tepomees, Maria vanaisa aga Aivar Tommingas. „Temal on mängida eriline osa, sest tema võtab ja keerab muusikakooli laste teadvuses teise suunda,“ viitas Noormets. „Koolis puututakse ju peamiselt kokku nootidega, aga mängulusti on palju vähem ja see tuleb hiljem üles leida.“

Noormets rõhutaski, et mängimine on väga tõsine töö, mida ei maksaks unustada ei täiskasvanutel ega lastel. „Minu arust saavad sellest tükist väga hästi aru lasteaia abituriendid, noorem kooliiga juba suurepäraselt. Kui aga mängulust on säilinud, siis minu pärast tehtagu või elu viimastel päevadel endale üks tore hommikupoolik,“ määratles lavastaja sihtgruppi.

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 01/03/2017 22:25:06



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.28411507606506