Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Tulevase linnavolinikuna võin vastu astuda ükskõik kellele – ei karda ma hunti ega jänest.

Minu käest ei pääse isegi president Kersti Kaljulaid. Jälgin uudiseid hoolega ja alles hiljuti ta kommenteeris, et temale puhkust vaja pole. Nüüd põgenes nädalaks ajaks välismaale.

Tööluus jätta

Kui inimene nädal aega järjest töölt ilma põhjuseta puudub, peaks iga normaalne ülemus ta selle eest vallandama. Kujutage ette, mis minust järele jääks, kui ma Jaama tänavalt seitse päeva lume lükkamata jätaks! Presidendimutil muidugi otsest ülemust polegi, kuid keegi võiks teda sellise tööluusi eest karistada küll.

Astun nüüd sammu võrra madalamale, kuigi kodumaja nii väga madal polegi. Kahjuks on liiga palju puhkust ka uutel naabritel, kes seni idüllilise Kivilinna elu võimatuks on muutnud. Mina elan üheksandal korrusel, nemad seitsmendal, kuid ometi ei lase pidev pillerkaar mul öösiti magada. Kallid kaaskodanikud, lubage korralikel inimestel ikka ka elada. Juuakse päeval.

Laamendajateks on uued üürnikud, korter kuulub aga maaülikooli ergonoomika dotsent Oliver Sadale. Ise ta seal muidugi ei ela ja on jõuka mehena kolmetoalise korteri välja rentinud. Kui olen Sadale muret kurtnud, vastab ta ainult, et ega ta mingi lapsehoidja pole. Soovitab politsei kutsuda, ent see pidulisi ei morjenda.

Ülbe dotsent

Lugu on kauboil ammu väljaheite keema ajanud. Absoluutselt igal nädalavahetusel kestab pidu hommikuni – nii ei puhka ju töönädalaks sugugi välja. Kuidas saab nii olla, et omanik korteris toimuva eest mitte kuidagi ei vastuta? Dotsendi ülbitsemisele tuleks piir panna.

Nüüd on aeg päris maadligi liikuda, kuid paraku just küürakil majahoidja argipäev möödubki. Sellega, et kodumaja venelased suitsukonisid territooriumile loobivad, sageli ka nahaalselt minu enda silme all, olen juba leppinud. Tänaseks aga paistab, et kaubandusvõrgust on ka koerasitakotid otsa saanud.

Konisid tuleb niigi ükshaaval noppida, sest reha taha need ju ei hakka. Junnid tekitavad täiendava lisanuhtluse. Mõni julk on vähemalt hea kõva, kuid kuidas ma seda maadligi kleepunud rooja kokku kraabin?

Kummalised kombed

Alles hiljuti ümbruskonnas luusides nägin, kuidas üks krants kükitama hakkas. Esimese julga korjas omanik tõesti ilusti kotti, aga 15 sekundi pärast järgnesid kolm suurt pätsi, mis jäid sinnapaika. Tegin muidugi märkuse, mispeale loomaomanik lausa vihastas. Selliste käest olen varemgi küsinud, kas nad kodus pärast peldikus käimist ikka vett tõmbavad.

Nii need asjad ei käi ja linnavolikogus plaanin küsimuse teravalt tõstatada. Majahoidja on oluline ametimees, hoone süda, mitte mingi üleüldine sülje­tops. Tuttavale kolleegile näiteks lubati sarnases olukorras hundikoer kallale ässitada. Tahaks näha, kes mind rünnata julgeb.

 

Oliver Sada
maaülikooli ergonoomika dotsent

Minule ei ole keegi midagi kaevanud. Mis ma selle infoga nüüd siis tegema peaks, mismoodi mina vastutan? Lahendusi tuleks otsida ikka nende inimestega, kellega probleem on, ja neid korrale kutsuda.

Mina ei ole ju politseinik ega maksuametnik, vaid tavaline kodanik. Sama hästi võiks ma teie käest küsida, mida teie selleks teete, et tänava peal vaikus ja rahu oleks? Kas valite ka oma laste asemel uued, kui nad koolis ei käi, kehvasti õpivad või tänaval koerusi teevad? Kutsute oma lapsele politsei või? Mul on oma üürnikega täpselt samasugune suhe nagu teil suvalise kodanikuga.

Siin võib olla tegu kommunikatsiooni- või mingi muu häirega, sest minule on naabrid rääkinud teistsugust juttu. Minule isiklikult ei ole üürnikud mingeid probleeme tekitanud. Kui asjad nii on, olen tõesti mures, aga see mure tuleb ikka lahendada konkreetsete asjaosalistega. Vastasel korral võiks äkki ka linnapea poole pöörduda? Eesti seadused on sellised, nagu nad on – tuleb rõõmu tunda, et üldse midagi on.

Autor: Uuno Kivilinnast, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 02/03/2017 10:18:45



test version:1.3187980651855