Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Isamaa pole mitte ainuke, mis sel nädalal Emajõe Ateenas suurejooneliselt sünnipäeva peab – olulist verstaposti saabub meitele maha raiuma ka ürgrahvuslaste meelisbänd Metsatöll.

Juba 23. veebruari õhtul viiakse legendaarsed folkmetallivirtuoosid eesti rahva muuseumi kontsertsaali eksponaadiks. Enne kontserti kell 17 tutvustab Samblasaalis bändi rahvapillimees Lauri Õunapuu Eesti oma rahvapille, mis ka Metsatöllu kuulajaid võluvad. Uudishimulikumad külalised saavad pille lähemalt vaadata ja nende kohta nii mõndagi põnevat kuulda. Teised mehed võtavad vastu õnnitlusi ning suruvad käppa.

Keldrist muuseumisse

„Alustasime Metsatölluga Pääsküla keldris 1999. aastal veebruarikuus. Sellest ajast oleme tahtnud igal aastal oma sünnipäeva kuidagi omanäoliselt pidada,“ meenutas laulja Markus Teeäär. „18 aastat hiljem viime muuseumisse oma kogumiku „Vana jutuvestja laulud“. Muuseumisse viiakse ju tavaliselt väga vanad asjad. Viimane aeg, viimane aeg.“

Samal rahvusromantilisel lainel on paslik päris tähtpäeval, 24. veebruaril, pead parandama liikuda Genialistide klubisse, kus Musta Kasti rühmitus esietendab komöödiat „Peks mõisatallis“. Tegu on humoristliku sissevaatega eestlaseks olemisse, milles vahelduvad laulud ja kannatamine.

Teatri esindajate hinnangul oleme me õppinud kannatamist pühaks pidama. „Isegi Märt Avandi kriiskas „Tujurikkuja“ sketšis Patarei vangla vahitornist laulda: „Kannatame äraaaaaa!“ Jah, kannatamegi,“ rõhutas turundusjuht Maarja Kaasik. „Vaikides neelame alla ka kõige suurema ebaõigluse. Ajalooõpikud kinnitavad meile: oleme orjarahvas ning kõige saavutatu hinnaks on higi, veri ja pisarad.“

Kas aga tegelikult on kogu aeg raske? Kui palju me suudame ja tahame ära kannatada? „Meile on maalitud pilt minevikust kui mustast august, kus laed olid oi-oi kui madalad, kört oli oi-oi kui vedel,“ sõnas Kaasik. „Ent teatrikoolis õpetati esimesel kursusel tantsima Kivikasukat.“

Tegu on nimelt tantsuga eesti talumeestest, kes õmblesid enda kasukate alla kive ja heina, et oma „paar piitsalööki“ ära taluda. Pärast silkasid kodu poole ja itsitasid pihku: „Vaat, kus ma seekord ikka karjusin!“ „Kannatamine oli paratamatu, huumorimeel oli valik. Kumb meid tegelikult päästis?“ küsis Kaasik.

Kannatame ära

Trupp arutleb ühistööna valmivas lavastuses eestluse teemadel just nii, nagu nad seda näevad ja nagu nad on täheldanud teisigi seda vaatamas. Küsitakse, mis siis teeb eestlasest selle, kes ta on. Mis on meie lemmikkannatus, milles me kõige osavamad oleme? Kuhu edasi? Kus asuvad tegelikult eestluse juured? Ja kui palju meie näitlejate, publiku või ühiskonnaliikmetena oleme valmis taluma?

EV 100 on lähedal ning sellist heaolu nagu praegu pole Eestil olnud kunagi varem. „Ent isegi 25 aastat täielikku vabadust ei ole suutnud kaotada meie rahvuslikku kreedot: „Kes kannatab, see kaua elab“,“ resümeeris Kaasik.

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 27/02/2017 08:08:34



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.25484108924866