Eestlastest statistika arvelaual

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Meie rahvastiku ja selle iibega seotud teemad olid arutlusel eestikeelses ajakirjanduses juba kahe maailmasõja vahelisel perioodil.

Lähtekohaks võeti 1922. a lõpul läbi viidud rahvaloenduse andmed, mille kohaselt elas EW-s 1,1 miljonit inimest. Neist eestlasi 87,7, venelasi 8,2 ja sakslasi 1,7%. Lisaks rootslasi 0,7 ja juute 0,4% jagu. Juhiti tähelepanu tõsiasjale, et vanuse alusel joonistatud rahvastikupüramiid oli ebaharilik. Alt kitsas, ülalt laienev, mis olla tingitud sõja-aastate napist sündivusest. Nii nagu seegi, et iga 100 mehe kohta tuli 113 naist, kohalikel sakslastel koguni 150.

Vabariigi töövõimelisest elanikkonnast oli 59% rakendatud põllumajanduses – tuletage meelde, milline on see näitaja praegu! – 16% tööstuses, 6% ametnikena, 4% kaubanduses ja 3% veonduses ning sides. 8% töötas mitmel alal teeninduses.

Nädalaleht Esmaspäev küsis lugejatelt 1931. a lõpul: kas teate ka, kui palju elab Eestis eestlasi? Kui arvate, et veidi üle miljoni, siis eksite. Statistika andmeil vaid 969 976. Venelasi 91 109 ja sakslasi 18 319. Seejuures on venelaste iive tugevalt plussis ja sakslastel miinuses. Eestlastel samuti väikeses miinuses, nii et on vaja leida teid „tühjade hällide“ probleemi lahendamiseks. 2000. aastaks peaks EW-s olema vähemalt 1,4 miljonit hinge.

1940. a märtsis arvas Rahvaleht, et „tühjades hällides“ olla süüdi eelkõige jõukamates ning haritumates perekondades levinud mood piirduda 1–2 lapsega. Samal ajal kui majanduslikult hoopis kitsikumal tsaariajal oli peres ikka 4–5 last. Meie madalat iivet põhjustavat eelkõige peenutsemistõbi. Esiplaanile seatakse isiklikud mugavused ja hea äraolemine. Mitte aga rahvuse tulevik – laste saamine ja nende kasvatamine, mis teatavasti on küllaltki tülikas ja ka kulukas tegevus. Tuletati meelde August Alle epigrammi: „Vaat oleks lops, kui sünniks laps. Kust panna sülest mops?“ Aga ka uuema rahvalaulu sõnu: „Elu pole muud kui naljamäng. Naised, viin ja pehme säng.“ Samuti ajalehekuulutusi, kus otsitakse vabale töökohale naisi, kuid ainult neid, kel pole lapsi. Või üüritakse korter „ilma lasteta perekonnale“. Tee siis veel kihutustööd iibe tõstmiseks, kui karm argielu räägib hoopis teist keelt.

Omajagu süüd – ja seda õigusega – arvati langevat ka linnastumisele. Maal, taludes, olid tingimused suurema perekonna loomiseks teadagi palju soodsamad kui linna üürikorteri kitsikuses. Polnud Tartugi sellest patust vaba. 1897. a rahvaloenduse järgi elas siin 40 500 inimest, 1922. a 50 300 ja 1927. a juba napilt üle 60 000. Et ligikaudu sama arvu juurde jäädagi – 1940. aastal 58 700. Tartusse tuldi, õpiti ja jälle lahkuti, et mujal tööd ning teenistust leida ja abielluda. Tallinna elanikkonna kasv oli hoopis jõudsam.

Pärast suure majanduskriisi lõppu, 1930. aastate 2. poolel algas Eestis küllaltki hoogne autostumine. Võrreldes Leedu ja Lätiga olime selle poolest kindlalt ees, Soomest ja Skandinaavia maadest jäime aga maha. 1939. a alguses oli Eestis 3200 sõiduautot, 2300 veoautot ja 118 eriotstarbelist jõuvankrit. Lisaks veel 280 omnibussi ja 3000 mootorratast, neist vaid 207 külgkorviga. Automarkidest domineerisid USA firmade Fordi ja Chevrolet toodetud. Sakslaste Opel oli kolmandal kohal, kuid kasvatas tänu EW valitsuse majanduspoliitikale oma turuosa jõudsalt. Mootorrataste osas oli jäme ots niigi Saksamaa firmade NSU ja DKW käes. Aga siis algas II maailmasõda, mis viis peagi Eesti iseseisvuse kadumisele ja rahvaarvu järsule vähenemisele. Suhtarvudes ühele kõige suuremale kogu Euroopa kohta. Aga põhiliselt Euroopas seda sõda peetigi.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 22/02/2017 22:12:43



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.2605619430542