Väetite riikide kaitsja küberrindel

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Ehkki Tiibeti kohal ühe Hiina põhimõttele pühendunud Eesti sõpruspäike ülearu soojalt ei paista, on Karoliina Ainge siiski veendunud, et meie igapäevapoliitika täidab idealistlikke eesmärke. Kaur Paves

Et Taaralinna lippu riigistruktuurides kõrgel hoida, ei saa peadpööritavat karjääri teinud Karoliina Ainge veendumuse kohaselt kaugeimategi maade ja rahvaste kannatuste suhtes ükskõikseks jääda.

Praegu majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumis meie ühist virtuaalset julgeolekut tagava Ainge tähelend sai alguse USA välisministeeriumi ellu kutsutud organisatsiooni kaudu, mille eesmärgiks on noori baltlasi ookeani taha viia ja sealset elu ja tööturgu tutvustada. „Mul õnnestus stipendium saada ja aasta Ameerikas praktikal veeta,“ meenutas ta.

Veretu maine

Miks maailmapolitseinik sedavõrd helde käega vaesemaid vendi-õdesid toetab? „Eks erinevatel riikidel on oma diplomaatilised eesmärgid. Nende huvi on see, et Eestis oleks inimesi, kes USA-d toetavad ja aru saavad, kuidas seal asjad käivad,“ arvas Ainge. Nii on programmi raames korjatud nii kahepoolset kaubavahetust soodustavaid ärikontakte kui kogemusepagasit valitsussektorisse tööle asumiseks.

Viimaste hulka kuulub niisiis ka Ainge ise, kes töötas Independent Diplomatsi nime kandvas ühenduses, mis toetab väikseid demokraatlikke riike diplomaatiliste eesmärkide täitmisel. „Ühelt poolt andis see mulle suurepärase kogemuse, kuidas diplomaatia tegelikult maailmas käib ja kuidas vaesed ja väetid siin hakkama peaks saama,“ rääkis Ainge. „Eesti ei ole küll paljude meie klientidega võrreldes vaene ega väeti, kuid sellest hoolimata tekkis väikese riigi tunnetus väga hästi.“

Nii on Maarjamaa küberkaitsjanna sõnul tõepoolest paljudele saatusekaaslastele suurepäraseks eeskujuks. „Just see, kuidas me suutsime iseseisvuse saavutada ilma ühegi veretilgata ja teisalt suhteliselt lühikese ajaga luua väga demokraatliku riigi, kus institutsioonid töötavad ja inimeste õigused on kaitstud,“ täpsustas ta.

Üheks Ainge kliendiks olid Marshalli saared, väiksel Vaikse ookeani saarestikul laiuv riik, kelle peamiseks rahvuslikuks mureks on oht kliimamuutuste tõttu kohe-kohe lainete alla mattuda. „Kui maailmamere tõus jätkub, siis nende riik kaob, nii et probleem on neile vägagi eksistentsiaalne,“ resümeeris Ainge, kes sestap pidi saareriigi esindajana survestama teisi riike võtma piisavalt tõsiseid eesmärke, et kliimamuutustega tegeleda. 

Tihti väisas näiteks Marshalli saarte välisminister New Yorki, et esineda ÜRO-s ja kohtuda suursaadikutega. „Temale tuli ette valmistada memosid, jutupunkte, briifides teda varasematest kohtumistest nende esindajatega, et ta aru saaks, mis positsioonid on,“ kirjeldas Ainge igapäevatööd.

Praegu endised hoolealused veel ära uppunud ei ole, kuid kindlasti pole maailm oma kliimapoliitikas olnud niivõrd ambitsioonikas, kui Marshalli saarte elanikud loodaksid. Päriselt trööstitu olukord siiski ei näi: eelmisel aastal Pariisis vastu võetud kliimakokkulepet loeb Ainge suhteliselt suureks saavutuseks. „See annab lootust, et maailmamere taseme tõus vähemalt kahe meetrini piiratakse,“ arvas ta.

Röövitud tomatid

Teise kliendina meenutas Ainge Lääne-Sahara Vabariiki, maailma viimast klassikalist kolooniat. „Maroko on nende territooriume juba 20 aastat valitsenud ja riiki ära kasutanud,“ selgitas ekspert. „Kõik riigid saavad tegelikult aru, et see ilus ja õige pole, aga kuna Maroko on oluline liitlane piirkonnas, siis tihti sel teemal liikumist paremuse poole pole.“

Üldsusele vähetuntud Lääne-Sahara saab päevast päeva maailma ebaõiglust kõige karmimal moel tunda. „Kui sa oled väike ja su hääl on vaikne, siis väga tihti sa ei saagi laua äärde, kus sinu saatust otsutatakse,“ märkis Ainge. „Sellepärast ongi selliseid organisatsioone vaja.“

Lobitöö tulemusena on muu hulgas Põhjalasse kerkinud mitmeid liikumisi, mis tegelikult Lääne-Saharas valminud, kuid kleepsu „toodetud Marokos“ kandvaid tomateid boikoteerivad. „Nad ei taha maksta Maroko anastajatele, vaid Lääne-Sahara inimestele. Nii et ka tavainimesed saavad midagi ära teha,“ väitis Ainge, mööndes küll, et selliste kampaaniate reaalne majanduslik mõju on seni olnud kaheldav.

Miks aga peaks meile üldse korda minema riigihakatised, mida me gloobuseltki üles leida ei suuda? „Meie olime 50 aastat olukorras, kus meie oleksime tahtnud, et me oleks kellelegi korda läinud,“ kõlas ootuspärane vastus. „Nüüd on meil võimalus näidata moraalset suundumust ja seista õige asja eest. Saame vaeste ja väetitega solidaarsed olla.“

Ainge raudse veendumuse kohaselt ongi Eesti inimõiguste kaitsmisel eesrindlikku tööd teinud, ehkki küsimus dalai-laama ja siinsete riigijuhtide olematutest kohtumistest võib selle kõrvaltvaataja jaoks kahtluse alla panna. „Eks igal riigil on oma pragmaatilised põhjused, miks mingeid otsuseid tehakse, aga üldiselt on Eesti väga tubli,“ sõnas ta. „Dalai-laama on ju siin käinud ja paljud ka temaga kohtunud, nii et see päris nii mustvalge ei ole, et Eesti on poole valinud.“

Hindamatu kogemuse korjamiseks tuli aga taluda ehtameerikalikku üliranget töökultuuri. „Olin New Yorgis, kus ikkagi töötatakse 12 tundi päevas ja kõik nädalavahetused samamoodi. Samas korvas seda võimalus kohtuda suursaadikute ja välisministritega,“ lausus Ainge.

Moraalne privileeg

Õnneks on küberkoordinaator leidnud midagi, mis teda töö juures motiveerib. „Mõne inimese jaoks on see raha, mõne jaoks staatus ja võim, aga mõne jaoks ka see, et tehakse õiget asja,“ kirjeldas ta. „Selles, et ma kolmandast sektorist valitsussektorisse liikusin, on oma loogika – eesmärk on teha midagi head ja saavutada midagi, millest on reaalselt kellelegi kasu.“

Käegakatsutavat kasu on praegu küll emapuhkusel viibivale Aingele mõistagi olnud ka üleilmsest praktikast, mida tänaselgi ametil pruukida. „Minu töö eeldab tugevat diplomaatilist tunnetust, sest kübermaailmas riigipiire pole. Me ei saa tihti aru, kes meie vaenlased on ja mida nad teevad, ja et selliste ohtudega toime tulla, on vaja väga teadlikku rahvusvahelist koostööd,“ selgitas ta.

Ehkki konkreetsete detailide osas mõistetavatel põhjustel väga suud ei paotata, vihjas Ainge, et kas või Euroopa Liidu tasemel on loodud palju erinevaid koostöövorme, mis võimaldab riikidel sensitiivset infot vahetada. Eesti on aga tema sõnutsi väga priviligeeritud olukorras, kus IT- ja küberkaitsepoliitika on hästi tugeva moraalse tunnetusega. „Meil ei ole selliseid küsimusigi, nagu kas me peaksime hakkama krüpteeritud tarkvarasse mingeid tagauksi looma,“ rõhutas ta.

Sellise süsteemi kaitsmine on Ainge hinnangul moraalselt väga lihtne, sest siin ei pea pragmaatika ja idealism väga põrkuma. Siiski pole riigiametniku leib õhukeseks viilitud riigis kergete killast. „Me ei saa vähem kübermuresid lahendada kui Suurbritannia või Prantsusmaa, kellel on vastavaid ametnikke terve armee,“ põhjendas ta.

Pühendumusega tagasi hoida ei saa, sest kui riik juba internetilahendustele üles on ehitatud, ei suuda ta nende kadudes enam riigina toimida. „Seetõttu peame olema väga teadlikud, kui mingid rünnakud toimuvad, mille tulemusena meie inimeste andmetega näiteks midagi juhtuks. Suuri probleeme ja rünnakuid pole ette tulnud. Kui võtta Ameerika näide, kus alles hiljuti lekkisid kümnete miljonite inimeste andmed riigitöötajate andmebaasist, siis meil midagi sellist olnud pole,“ rahustas Ainge siiski.

 

Marshalli saared

  • saareriik Vaikse ookeani lääneosas Mikroneesias
  • iseseisvus 1979. aastal
  • sattus üleujutuste tõttu humanitaarkatastroofi 2008. ja 2013. aastal

Lääne-Sahara

  • määratlemata staatusega ala Aafrika looderannikul
  • alates 1991. aastast 2/3 ulatuses Maroko kontrolli all
  • iseseisvust on tunnustanud 84 riiki, kuid 37 neist sellest loobunud või külmutanud

 

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 17/02/2017 23:47:15



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.25773811340332