Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

See oli tsaaririigi aegu tõsine ettevõtmine, milleks valmistuti kogu perega ikka tükk aega ja millest oli hiljem palju juttu ning meenutamist. Maainimesele igati uudne kogemus. Innovaatiline pealegi – ütleksime moodsas eesti keeles.

Rongisõit rabas hobutranspordiga harjunuid eelkõige oma kiiruse ja mugavustega. Poole päevaga Riiga või Revelisse, kes seda varem ette kujutada suutis. Ainult et mugavused maksid ja vaesemal rahval oli iga kopikas arvel. Nii vagunid kui vaksalite ooteruumid olid jagatud klassideks. I ja II klassi peenemate passaseeride eest kandsid raudteelased eriti hästi hoolt. Vagunid olid lahterdatud kinnisteks kupeedeks, pehmed istmed kaetud lausa sametiga, kitsukeste akende servadesse riputatud kardinakesed, tutid kenasti servas. Mood oli selline.

Kehvema kukruga reisijaile määratud III ja IV klasside ooteruumides ja vagunites teab mis hellitamist ei olnud. Kõvad puupingid ja kehv küte talvisel ajal. Öötundidel andis vaevalist valgust seinale kinnitatud latern küünlajupiga. IV klassi oma meenutas rohkem kauba- või loomavagunit, nagu tol ajal öeldi. Pikad pingid piki seina, pakid ja kompsud vaguni keskel, paar väikest akent lausa lae all. Nii et välja vaatamiseks tuli end püsti upitada, lühemal mehel ja lastel lausa kikivarvule tõusta. Siis said aimu, kui kaugel sõit juba oli. See-eest maksis pilet mitu korda vähem ja kohale jõudsid ju samaks ajaks kui paremates klassides sõitjad.

Neid ähvardasid omad ohud. Auruveduri korstnast lendas peale auru- ja suitsuslepi veel tahma ja hõõguvaid sädemeid. Lahtisest aknast pea väljapistmisel võisid saada näkku paraja pahmaka tahmasegust tossu, mis jättis heledatele rõivastele – aga daamid kandsid suvel just heledat – inetud plekid, mis ka pesus välja ei läinud. Veelgi halvem, kui sädemeid näkku või koguni silma sattus. Siis oli tõeline häda käes.

Jaama tuldi ikka varakult ja suurema saatjaskonnaga. Vene kena kombe kohaselt tuli enne pikemat teekonda korraks istuda ja mõelda eesootavale. Ning mahajääjatele. Suuremates vaksalites – Tartu nende seas – sobis selleks jaama restoran, kus söödi-joodi ja tehti väikesed lahkumisnapsud. Ärasõiduaja lähenemisest anti märku vaksali küllaltki suure ja kaugele kostva vaskse kella helistamisega. Üks kellalöök – aeg asuda prae juurde, sest poole tunni pärast läheb sõiduks lahti. Kaks kellalööki – nüüd on paras aeg kelnerile arve tasuda, jootraha jätta ja vagunisse siirduda, seda sageli rohkete lahkumismuside saatel. Ja siis – kolmas kell ning kohe algab. Punase nokatsmütsiga jaamakorraldaja, veendununa, et kõik on korras, tõstab lubava sõidukepi, millel valge ring otsas. Selle peale kõlab rongijuhi viletriller, millele vedurijuht vastab auruvile möiratusega.

Kuulsin! Rataste vahelt tuprub auru, lokomotiiv näitab vaguniterodu liikvele tõmmates oma rammu, puhvrid kolksatavad piki pikka rongi – oli, mida vaadata ja kuulata. Mitte mingi kõrvale kuulmatu vargsi minemahiilimine, nagu nüüd meie porgandirongidel kombeks. Esimesele maanteeülesõidule lähenedes anti veel hästi valjult vilet.

1907. aastast seati sisse tasulised perroonipiletid, et vähendada saatjate või vastuvõtjate ülemäära suureks paisunud hulka kitsukesel perroonil. Rahvas hakkas neid nimetama musupiletiteks. Kes ärasõitjat või saabujat suudlusega tervitada tahtis, maksku aga 10 kopikat perroonile lubamise eest. Perroon ise eraldati metallaiaga muust vaksaliesisest. Esialgu oli uuendusest ka kasu – tunglemist hoopis vähem ja raudteelgi teenistust pisut rohkem. Kuigi ilmasõja aegu ei olnud enam ei vaskseid kopikaid ega endist kõva korda. Rongid tulid ja läksid nii, nagu juhtus, sõjalistel vedudel oli arusaadavalt eesõigus. 1917. a kevadel, vabal Venemaal, pärast veebruarirevolutsiooni otsustati perroonipiletitest hoopiski loobuda. Kui on juba vabadus, siis olgu …! Aga nendest sündmustest peagi järgmistes ajaloopajatustes.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 08/02/2017 22:14:53



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:1.6818480491638