Siugtoru annab küll kümblemisel sooja, ent võib külvata ka vaenu ja vihkamist. Hange.ee

Eaka õpetaja südi protest toob päevavalgele arvukates korteriühistutes valitseva olukorra, kus niigi kitsastes uberikes vaevlevatele peredele kommunaalarvetega lisakirves selga väänatakse.

Teenekas inglise keele õpetaja Mihkel Vahtra leiab endas jõudu võidelda ebaõiglusega ka Sõpruse puiestee kodumaja ühistus. Ühes kümne relvavennaga on ta võtnud selge sihi: soojusenergia maksustamine toimugu ikka ausalt ja proportsionaalselt, seega ruutmeetripõhiselt, et väiksematele elupindadele liiga ei tehtaks.

Rehnut paigas

Üldises plaanis ruutmeetrite järgi rahakotiraudu paotataksegi, kuid suure tüli on ühisesse kodusse toonud käterätikuivatid ehk siugtorud. Selle seadme eest virutatakse kommunaalarvele kõigile korteritele võrdne summa ning suurus ei maksa siinkohal midagi.

Nii ongi Vahtra salk kokku pannud manifesti, milles selgitatakse, et soojusenergia maksustamine peaks toimuma põhikirjakohaselt ja juhatusel pole võimalik ilma ühistu üldkoosoleku otsuseta vannitoa siugtoru maksustada. „Kas on olemas seadus, mis võimaldab soojusenergiat selliselt tasustada?“ resümeeris ahastav Vahtra oma mure.

Valitseva olukorra selgitamiseks tõi seeniorõpetaja näite jaanuarist, mil ühistu 110 korterit kasutas energiat 12 076, 34 euro eest. Sellest lahutati üheskoos soojakaona tarbitud 1599,4 eurot, mis teeb 14,54 eurot ühe korteri kohta. Ülejäänud 10 476,94 eurot jagati maja üldpinna (5222,8 m2) järgi, mis tegi ruutmeetri peale soojus­energia hinnaks 2,006 eurot.

Kolmveerand aastat kannatusi

„Aga kui jagada kogu energiakogus maja üldpinnaga, oleks ruutmeetrihind 2,31 olnud,“ jätkas Vahtra hüpoteetilise arvutuskäiguga. „Kui aga korrutada 2,006 eurot korteri üldpinna ruutmeetritega ja lisada 14,54 eurot, maksid erineva suurusega ühe- ja kahetoalised korterid 5,87-0,51 eurot üle.“

Samas näitavad vanahärra kalkulatsioonid, et kolme- ja neljatoalistel korteritel tuli lauale laduda 2,51-7,81 eurot vähem, kui hiiglaslikud elupinnad seda eeldanuks. „Niimoodi toimub see kogu kütteperioodi kestel, seega üheksa kuud aastas,“ kurtis Vahtra.

Ühistu juhatuse liige Viktor Šteinmiller meenutas, et Vahtrale on korduvalt selgitatud vannitoas asuva käterätikuivati eest tasumise põhimõtteid nii individuaalselt kui ka ühistu üldkoosolekutel. „Käterätikuivati on ühendatud sooja tarbevee tagastamistorustikule ning tegemist on selles tekkiva soojakaoga,“ selgitas ta.

Ühine kadu

Kõik elamus olevad soojatorud on Šteinmilleri kinnitusel korteriomanike kaasomandis, kes peavad seega kinni maksma ka selles sooja vee tsirkuleerimisel tekkivad soojakaod. „Siugtorud on projekti järgi ühesuurused ja eraldavad soojust võrdselt, sõltumata sellest, kas toru asub ühe-, kahe-, kolme-, nelja- või viietoalises korteris. Sellest tulenevalt jagatakse soojakaost tulenevad kulud korteripõhiselt,“ jäi ühistujuht endale kindlaks. „Sarnane tasumise põhimõte kehtib korteriühistus alates selle moodustamisest 1999. aastal.“

Kuigi enda arvates pakub Vahtrale tuge ka korteriühistu käsiraamatu 2004. aasta versioon, ilmneb korteriühistute liidu seisukohtadest siiski, et tegelikult on kõnealune küsimus puhtalt iga maja enda otsustada. Seega jääbki vaid üle soovida osapooltele paremat teineteisemõistmist ning kompromissiderohket ja lillelist kevadet.

 

Anne Valk
korteriühistute liidu juht

Soovitaks härra Vahtral tulla meie juristi vastuvõtule – viimane selgitab talle soojusenergia tasustamise põhimõtteid. Juristi suuline vastuvõtt on Tartu linna korteriomanikele tasuta ja toimub teisipäeviti kell 11-16.30 meie büroos Gildi 3 teisel korrusel.

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 01/02/2017 21:53:11



Tweet