Küsitlus

Milline Tartu kõrgkool on sulle armsaim?

Memme vaev vahetati koerte vastu?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Maire Järvala kinnitusel armastab temagi loomi, kuid kaotusvalu hävitatud elutöö pärast haukumine ja näugumine ei korva. Kaur Paves

Mis võiks olla üllam kui põline elupind juba enne Liiva-Annuse visiiti järeltulijate nimele vormistada? Loomaõiguslaste ajastul võib isetu tegu päädida aga hoopis sellega, et kohad oma kätega ehitatud tarekeses võtavad sisse lärmavad neljajalgsed.

Üldlevinud arvamuse kohaselt teeb loomade varjupaik tänuväärt tööd saatuse poolt nuheldud kiisude-kutsude avitamiseks. Hoopis teistlaadi järeldusele on jõudnud pensionär Maire Järvala, kes on aastate jooksul Tartu Ekspressist avastanud kaks artiklit, kus üks osapool varjupaigaga tõrelema kipub.“Kas varjupaik toimib õigesti või on neil kahel inimesel õigus, et see asi on kontrolli alt väljas?“ püstitas ta küsimuse, millele ise vastust teadvat usub.

Pilgeni puure täis

Nimelt on proua vaatamata heitlikule tõendusmaterjalile veendunud, et päris puhas see äri ei ole. „Neil on Tartus ju teinegi koht, kus nad loomi kinni peavad ja nendega kauplevad – see on minu enda kodu, mis on loomi ääreni täis,“ lajatas ta. „Valus on nende kohta midagi lugeda.“

Järvala peab silmas linna külje all Külitses paiknevat eramut, mida ta abikaasaga oma kätega aastaid üles ehitas. Paraku sattus tütrele ja tütretütrele pärandatud maja Järvala sõnul peagi erinevate lagastavate üüriliste meelevalda, mistõttu vanaema ise sealt lahkuma pidi, ning müüdi viimaks sootuks maha.

Üheks üüriliseks, kes end Eha tänava hoonesse ka ametlikult sisse kirjutas, oli vabatahtlik loomaaktivist, soomlanna Katrina Kavelahti. Just tema osalus ongi Järvala viinud arusaamani, et tarekest loomade hoiustamiseks pruugitakse. Ka on ta enda väitel juba pärast lõplikku väljatõstmist püüdnud krunti külastada, kuid sealt kolme koera saatel minema kihutatud. „Seda olen oma silmaga näinud, et maja on puure täis, kassid käivad ümber ehitatud ukse alt luugist sisse-välja,“ rõhutas ta. „Nende loomadega tehakse seal lihtsalt äri, ilmselt müüakse Soome või mujale välismaale.“

Kes istutas?

Tütar Marika Maaski versioon on ema omast sootuks erinev: tema sõnul lahkus Järvala Külitsest juba 2007. aastal oma soovil ning asus elama tütre koju, kus elas vabatahtlikult üle kahe aasta. „Kuna majal olid peal hüpoteegid ning pärimisega saime ka võlad, olime sunnitud maja ära müüma. Ostjate näol oli tegu perekonnaga ning meie neid ei tundnud,“ rääkis ta. „Mis motiveerib teda selliseid süüdistusi esitama, ei oska vastata, aga see kestab juba aastaid. Võin teile kinnitada, et süüdistused ei vasta tõele!“

Järvala lisas, et on krundil toimetamas näinud ka varjupaiga juhti Kirke Roosaart isiklikult. „Olen ise näinud, kuidas Roosaar majaümbrust korrastas ja sinna kuuski istutas, et naabrid sisse ei näeks,“ meenutas ta. „Ega sinna ligi ei saagi, sest suur tara on ümber ehitatud.“

Roosaar aga märkis, et pole enda teada kunagi kõnealuses kohas käinud ega oma aimugi, kus see asuda võiks. „Tegemist on lihtlabase laimuga ja ausalt öeldes tekitab minus ebatervet huvi sellise jutu ajaja laimusüüdistusega kohtusse kaevata - oleks 101% kindel keiss võitmiseks,“ sõnas ta.

Lahkunud tunnistaja

Oponendiga kohtudes möönis Järvala, et võis ka kedagi väga sarnast näha, ent lisas hiljem siiski, et on oma jutus kindel. „Kardan, et nad püüavad neid loomi lihtsalt tänavalt. Naabritega olen rääkinud ja nende sõnul kostab sealt pidevalt koerte kisa,“ jätkas ta süüdistustega. „Enam ei lubata mööda majani viivat tupikteed ka kõndida, kuigi tagapool on veel kaks maja.“

Mis aga puutub Kavelahtisse, siis tegi ta Roosaare sõnul tõesti aastaid varjupaigaga koostööd, kuid kindlasti polnud tema käsutuses korraga üle paari-kolme kassi. Melanoomi põdenud daam naasis juba mitu aastat tagasi kodumaale ning keegi lähikondlastest pole tema kontakti saanud, mistõttu usutakse, et ta tänaseks meie seast lahkunud on. „Arvan, et surnud inimesega sõdida pole just kõige mõistlikum tegevus,“ resümeeris Roosaar.

20 kiisut korteris

Siiski tunnistas ka Roosaar, et on kuskil Külitses tegutsevate isehakanute kohta kuulujutte kuulnud mujaltki. „Varjupaigaga pole neil mingit seost, aga tõepoolest leidub linnas seeski inimesi, kes näiteks korteris üle 20 tänavalt korjatud kassi peavad ning usuvad, et teevad sellega head,“ ütles ta. „Kui kellelgi on lähemat informatsiooni, oleksin isegi sellest väga huvitatud.“

Järvalat selgitused ei veena ja ammugi ei paku need lohutust kaotatud kodu ja sassis suhete eest. „Väga valus on lugeda kiiduartikleid, kui tean, kuidas mind oma kodust oma laste abiga välja tõsteti. Majas oli kõik elamiseks tarvilik olemas, aga nüüd on see ümber tehtud loomade jaoks,“ tõdes ta.

 

Kristi Kull
Ülenurme valla arendusjuht

Meie vallas kehtib koerte ja kasside pidamise eeskiri, mille kohaselt on neid loomi lubatud pidada hoones ja piiratud territooriumil omaniku loal või muu õigustatud isiku nõusolekul. Loomapidajal tuleb välistada koera või kassi territooriumilt väljapääsemine või teistele loomadele või inimestele kallaletungimise võimalus. Samuti ei või rikkuda avaliku korra või heakorra nõudeid. Antud juhul näeme probleemi selles, et loomade varjupaik annab loomi inimesele, kes ei suuda tagada seda, et koerad ei häiriks oma haukumisega naabrite heaolu.

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 18/01/2017 22:41:18



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.28664398193359