Küsitlus

Milline Tartu kõrgkool on sulle armsaim?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Ligemale 200 aastat eestlaste asuala valitsenud tsaarivõim varises 1917. a kevadtalvise Veebruarirevolutsiooni käigus üllatavalt kiiresti kokku ja seni näiliselt rahulikult voolanud ajaloojõgi sööstis otsekui riigivõimude vahetumise kärestikku.

Otsustage ise – vähem kui 2 aastaga vahetus Tartus kuus kõrgemat võimu – igaüks eelmist eitav ja ennast õigemaks ning tugevamaks tunnistav. Täpselt sajand tagasi kõlanuks eestlaste suust igati ajakohaselt stagnaaegne poplaul, mis algas sõnadega:

„Ei me ette tea,
mis elu meil tuua võib,
kuid see, mis peab,
tuleb kindlalt kõik ...“

„Kas tõesti keerles siis selline võimude vaheldumise karussell?“ võib mõnigi lugeja imestada. Imestada pole siin midagi – tuletagem vaid põgusalt neid pöördelisi aegu meelde. 1917. a algas Nikolai II – tsaari ja ühtaegu vägede ülemjuhataja võimul olles. Seda võimu jagus napilt kaheks kuuks – veebruari lõpul (vana kalendri järgi) keeldusid kaardiväe polgud pealinna Petrogradi tänavatele valgunud meeleavaldajate vastu jõudu kasutamast, mis tähendas algul siin, hiljem kogu riigis monarhia kokkuvarisemist. Nikolail tuli loobuda võimust, mis läks nüüd osalt Riigiduuma moodustatud Ajutise Valitsuse, osalt relvastatud tööliste ja soldatite nõukogude kätte. Saabus kaksikvõimu küllaltki lühike ajajärk. Sõnaosava advokaadi Kerenski juhitud valitsus ei saavutanud loodetud edu ei rinnetel ega tagalas, kus majanduslik ja poliitiline kriis aina süvenes. Sellises olukorras võitis bolševike populistlikult lakooniline loosung „Rahu! Leiba! Maad!“ ikka enam pooldajaid ja oktoobri lõpul haarasidki äärmusvasakpoolsed võimu ja asusid kehtestama uut võimu – proletariaadi diktatuuri.

Rahuläbirääkimiste nurjumine Brestis tõi kaasa ka Eesti mandriosa hõivamise Saksa keiserliku armee poolt, kes ei tahtnud midagi kuulda 23. veebruaril Pärnus ja 24. veebruaril 1918 Tallinnas välja kuulutatud iseseisvast Eesti Vabariigist. Nende eesmärk oli moodustada kolmest kohalikust kubermangust Balti hertsogiriik eesotsas Mecklenburgi hertsogi Adolf Friedrichiga. Asi oli juba riigiõiguslikult vormistamisel, kui 1918. a novembris puhkes Berliinis revolutsioon, Wilhelm II põgenes Hollandisse ja Saksamaa tunnistas sõjalist lüüasaamist.

Jälle vaheldus riigivõim – Eesti vabariik muutus tõelisuseks. Samas asus Punaarmee pealetungile ja Narvas kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun, kelle kütipolgud liikusid tõsisemat vastupanu kohtamata edasi läände, hõivates ligi poole Eestist, Tartu kaasa arvatud. Aga sedapuhku püsis punaste võim Emajõelinnas vaid kolm nädalat. 1919. a esimestel päevadel toimus Vabadussõjas otsustav pööre. Inglise laevastiku ning Soome vabatahtlike toetusel tõrjuti umbes kahe kuuga punased Eesti etnilistest piiridest välja. Ja jaanipäeva paiku anti otsustav vastulöök Võnnu all baltisakslaste Landeswehrile, kes proovis lõunakaarest tulles Eesti kaitseväest võitu saada

.Need monarhid, kes 1914. a suvel olid viinud oma riigi suurde sõtta, vaevalt et mõtlesid siis sellele, mis juhtub lüüasaamise korral. Kõik olid ju kindlad võidus. Aga läks teisiti. Impeeriumid ei pannud tapatalgute koormusele vastu ja varisesid kokku. Kõigepealt Vene tsaaririik, siis Austria-Ungari ja lõpuks keiserlik Saksamaa.

Takkaotsa veel osmanite Türgi, millele oli kuulunud suurem osa islamiusulisest Lähis-Idast. Siinsete alade jagamisel võitjate-riikide vahel mõjusfäärideks ja seejuures tehtud vead annavad nüüdisajalgi valusalt tunda.
Igatahes – inimkonnal on, mida sajand tagasi toimunust õppida. Kui ainult õppida tahetakse, sest ainus, mida ajalugu õpetavat, olla see, et ajaloost midagi ei õpita.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 04/01/2017 22:07:54



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.28144788742065