Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Silmipimestavale hooaja algusele vaatamata lõpetas Tammeka jalgpalliklubi sügisel taas harjumuspärasel tabelireal. Kauaoodatud läbimurre jääb uut aastat ootama, samas kui põlisvaenlase korvpalli kulgemine meenutab selles kontekstis jätkuvalt koolnu EKG-d.

Tänase päeva kohta käiv statistika justkui põhjust spordialade kuninga alavääristamiseks ei anna. Tartu Ekspressi mullu koostatud tabelist ilmnes, et registreeritud harrastajate arvu poolest jääb jalgpall meie mõjupiirkonnas teisele (riigis esimene), korvpall aga kuuendale (riigis viiendale) kohale. Tartus, Elvas ja Ülenurme vallas toimetab 9% kõigist vabariigi kossu- ja koguni 12% vutirahvast.

Kahekordne koosseis

Tulemuste lehekülg räägib aga paraku sootuks teist keelt, õigupoolest on rääkinud peaaegu alati. Kui korvpallurid on läbi aegade Taaralinna toonud 32 meistritiitlit ja 66 poodiumikohta, siis jalgpalliklubid on seitsme medalikoha seas korjanud kaks võitu, millest 1942. aastal Tartu Politseiringile kukkunu jääb segasesse Saksa okupatsiooni aega.

Palusime mõistatuse kohta aru andma mõlema kultusala kohalikud tippkõneisikud, Tartu ülikooli akadeemilise spordiklubi korvpallidivisjoni direktori Ivo Hundi ja praegu veel Tammeka tegevjuhi leiba teeniva Kalle Paasi. Hunt rõhutaski, et korvpallile on kindlasti kasuks tulnud see, et süsteemil viimase 16 aasta jooksul TÜASKi näol tugev seljatagune on püsinud. „90ndatel oli seis ajastule omaselt pisut segasem, aga eks see kajastub ka tabelikohtades,“ lisas ta.

Paas aga arvas, et eduka jalgpallimeeskonna loomine ongi raskem. Pisut lihtsam on ju leida, koolitada, siduda klubiga ja panna mängima kümme talenti nagu korvpallis, mitte kakskümmend nagu jalgpallis. „Kaks korda rohkem mehi tähendab oluliselt suuremaid kulusid,“ ütles ta. „Selleks, et võita Eesti meistrimedal jalgpallis, on otsesed kulud enam kui 500 000 eurot aastas.

Paas ei saanud mainimata jätta ka puudulikku infrastruktuuri: pole ju Lõuna-Eestis tänaseni ühtegi jalgpallihalli. „Samal ajal Tallinna mehed lasevad aastast aastasse talvel pikka ja lühikest söötu lume- ja jäävabal platsil, katuse all. Sellel tasemel määravadki sellised nüansid,“ lisas ta.

Samas ei saa loorberitele puhkama jääda ka korvpallurid. „Eesti tasemel tulemuste kõrvutamine on linna tasandilt vaadates küll piisav, aga eks tegeliku hinnangu olukorrale annavad rahvusvahelised mängud. Senikaua, kui meil on võitmata Balti liiga või pääsemata eurosarjas medalimängudele, on meil arenguruumi küllaga,“ rääkis Hunt.

Isiklikel põhjustel mõlema alaga lähedalt seotud endine Tartu esindusklubi ja korvpallikoondise tagamängija Jaanus Liivak lubas omale aga sootuks reljeefsemat lähenemist. Tema hinnangul pole rahapuudus teps mitte argument, mille taha pugeda. „Muidugi, raha ja väljakuid võiks alati rohkem olla. Aga kui ma Tamme staadionil käin, ei näe ma seal ühtegi jalgpallurit trenni tegemas. Kõik ei saagi alati kõige magusamaid trenniaegu,“ põrutas ta.

Asjatu eufooria

Hollandi süsteemiga põhjalikult tutvunud Liivak tõdes, et sealsete atleetidega võrreldes jääb meie meestel vajaka eeskätt üldfüüsilisest vormist. „Harjutused ja liikumised on ju tegelikult ühed ja samad, küsimus on mahtudes ja pühendumuses,“ rääkis ta. „Kahjuks on paljudel meestel suhtumine, et olen siin Eesti tasandil tegija ja sellest piisabki. Meedias mingit analüüsi pole, käib vaid takkakiitmine. Nii need koondise 1 : 8 kaotused tulevadki.“

Sealjuures ei saa Liivaku hinnangul vastutusest vabastada ka treenereid. „Sul on plats, mängijad ja vanemad maksavad raha – kuidas siis ühed suudavad tulemuse ära teha ja teised mitte?“ rõhutas ise Erkmaa korvpallikooli tulevasi sangareid juhendav mees. „Minul näiteks on reegel, et trennist puudumiseks peavad poisid mulle helistama, ei ole mingit e-kirja. Siis kuulen kohe ära, kui tegelikult tüdrukud taga karjuvad.“

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 14/12/2016 21:18:14



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.259850025177