Kampaania rebib annelinlast magalaeraldusest välja

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Aktivistide unistustes võiks Annelinna rahvas tulevikus leida tuge ka mujalt kui poepingilt. Irina Andrejeva

Kuigi toanurgake magalarajooni tornist võib erakute jaoks unelmat kujutada, soovivad heategijad asjatu üksteise ignoreerimise kiiremas korras ära lõpetada.

Annelinna selts on hüpanud üleriigilise kampaania „Märka naabrit“ reele, mille sihiks on kõrvalkorterite elanikele kõige lihtsamate teenete pakkumine. „Võime öelda, et see on heategevuskampaania, aga mina nimetaksin seda hoopis mõtteharjutuseks,“ sõnas üritust peale Tartu ka Tallinnas, Narvas ja Viljandis vedav Anu Viltrop. „Selle eesmärk on just kortermaja elanikke suunata oma naabreid märkama, ütlema neile tere ja pakkuma jõukohast abi.“

Supi nimel

Näiteid, kus tugikäsi elu võrreldamatult parandada võib, saab Viltropi sõnul tuua lõputult. „Mõnel vanamemmel on vaja poekott viiendale korrusele viia või on mõnel noormehel kätel selline kaasa sündinud viga, et ta ei saa ust lukku ega lukust lahti keerata, kuid tahaks ometi tööl käia,“ kirjeldas ta.

Viltropi sõnum on siinkohal selge: tuleb lihtsalt appi tulla, mitte silmi kinni pigistada. „Ja tegelikult on elu alati kahe otsaga: ükskord vajad ise abi, teine kord saad seda vastu pakkuda. Kas või seesama vanamemm võib vabalt keeta taldrikutäie sooja suppi sinu lapsele, kui sul endal pikem tööpäev on,“ meenutas ta. „Tuleb kasvatada hoolivust, märkamist ja arusaamist, et tegelikult oleme ju kõik ühesugused inimesed oma heade ja vigadega.“

Aga keskmise eestlase suhtluslembesuse juures tähendab see ju tohutut mugavustsoonist väljatulekut? Viltrop tunnistas, et käitumist muuta on tõesti väga raske, kuid sellest saab üle, kui inimesele lihtsalt ligi astuda. Selleks tarbeks on plaanis pakkuma hakata ka jätkukoolitusi, mis õpetavad, kuidas ikkagi võõrale juurde minna.

Animatsiooniga vallutama

Eestvedaja rõhutas siiski, et selline vastastikune abistamine ei saa kunagi olla kohustuslik, vaid sündida ainult siis, kui osapooled seda tahavad. „Kui soovid elada oma korteris ja mitte kellegagi suhelda, siis on see su enda valik. Kui aga siiski proovid, võid ju pärast endalt küsida, kas tunne oli hea või halb,“ soovitas ta.

Praegu on fookus seatud Annelinnale, kus suurte korrusmajade piirkonnas on vabatahtlikele appi tulnud linnaosaselts, mis aitab plakateid jagada. Lisaks on juba valminud temaatiline animatsiooniklipp. Edaspidi aga üritatakse aktsiooni vaimu üle linna levitada.

„Erinevate linnade vabaühendused, aga ka avaliku sektori asutused on teemaga igati kaasa tulnud. Hea meel on, et teema resonantsi tekitab,“ kiitis Viltrop. „Sageli kajastavad uudised ikka probleeme, aga vahepeal on vaja ka häid ja lihtsaid asju. Pisike aitamine võib just olla see, mis sinu või naabri päeva muudab.“

Võõras noormees

Kuigi põhjalikke kokkuvõtteid teha on veel vara, tõdes Viltrop, et ise on ta eestvedajana küll rohkem jälgima hakanud, kas ta siis ikkagi on piisavalt avatud. „Alles oli minu kord naabrit linna arsti juurde viia,“ meenutas ta. „Olen seda küll varemgi teinud, aga nüüd mõtlen teemale rohkem. Suured muutused saavad alata iseendast.“

Esmane tagasiside osalisteltki on olnud positiivne. „Üks naisterahvas kirjutas juba, et üks hästi tore noormees, kelle nime ta küll ei tea, on aidanud tal poekotti neljandale korrusele tarida,“ rääkis Viltrop. „Võime küll arvata, et eestlased kinnised ja tagasihoidlikud on, aga kummatigi sellised asjad toimuvad. Ega meie kampaania midagi erakordset pole.“

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 08/12/2016 00:13:15



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.2595009803772