Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Meenutagem olukorda sajand tagasi üha enam kriisi sattunud „ühtses ja jagamatus Vene tsaaririigis“, mis oli kistud ajaloo seni suurimasse sõtta – I ilmasõtta.

Kuigi Nikolai II oli isiklikult asunud kõrgema ülemjuhataja kohale, ei toonud see Vene vägedele edu. Armee oli halvasti juhitud, kehvalt relvastatud ja kannatas kroonilise sõjamoona vähesuse all. Samal ajal olid inimkaotused masendavalt suured. Sõja algusest alates oli mobiliseeritud ligi 15 miljonit parimas elueas noort meest. 1916. a lõpul oli neid rivis veel vaid 10 miljonit. 5 miljonit – teisisõnu 1/3 – olid kas langenud või sõjavangi võetud, haavatud, haiged või väejooksus. Sõja jätkamiseks vajati ikka suuremates kogustes lääneliitlaste abi relvade ning laskemoona näol. Ja seda abi ka tuli, sest idarinde püsimine oli nii Prantsusmaale kui Inglismaale vägagi vajalik.

Tsaaririigi poliitilistel jõududel puudus üksmeel süveneva kriisiga toimetulemiseks. Selle üheks ilminguks oli nn „ministrite karussell“. Poole aasta jooksul – septembrist 1916 kuni veebruarini 1917 vahetati oma ülesannetega toimetulematuse tõttu välja 3 ministrite nõukogu esimeest ehk peaministrit, 2 siseministrit, 2 justiitsministrit ja 2 põllumajandusministrit. Kõrgemas seltskonnas, aga ka armees ja rahva hulgas levisid kuulujutud kahest kavatsetavast vandenõust. Ühe kohaselt tahtvat kodanluse radikaalsed ringkonnad asendada nõrgaks valitsejaks peetava Nikolai II kellegi võimekama ja kindlakäelisemaga Romanovite soost.

Teine hoiatas Rasputini poolt inspireeritud sakslannast „tsaarinna vandenõu“ eest, mis viivat Vene riigile kahjuliku separaatrahu sõlmimisele Wilhelm II ja üleüldse keskriikidega. Rasputini mõrvamine monarhistidest vandeseltslaste poolt vürst Jussupovi palees võeti rahuldustundega vastu kui hädavajalik samm „keisrinna vandenõu“ nurjaajamiseks. Ühtaegu tugevdas see äärmuslikke võitlusmeetodeid propageerivate esseeride ja enamlaste positsioone ja propagandat.

1916. a novembris oli alanud riigiduuma korraline istung­järk. Opositsioon võttis riigis ja rinnetel valitseva olukorra sedavõrd terava kriitika alla, et tsaar pidas vajalikuks saata duuma kuu aega kestvale talvepuhkusele rahunema. Mõned monarhistid soovitasid üldse duuma laiali saata, et siis 1917. a kevadel valida uus ja kuulekam rahvaesindus. Seda sammu Nikolai II siiski ei söandanud astuda. Seda enam, et Viinist oli saabunud teade Austria-Ungari keisri ja kuninga Franz Josephi surmast 86. eluaastal. See mees oli istunud oma õige lapilise (=paljurahvuselise) impeeriumi troonil 68 pikka aastat. Tema järglaselt, vaid 29-aastaselt Karl I oodati sõjapoliitika hülgamist, et sel viisil tagada troon Habsburgide dünastiale.

Peavalu tekitas võimudele ka suurlinnade varustamine põhiliste toiduainetega. Meeste ja hobuste mobiliseerimise tõttu oli toiduainete toodang tunduvalt langenud. Naturaalmajanduses elav küla tuli enda varustamisega veel kuidagi toime. Linnades, eriti suurlinnades, mis vajasid pidevat juurdevedu, halvenes olukord iga kuuga. Ikka enam andsid tunda logistilised probleemid. Järved ja jõed külmusid kinni, raudteed olid koormatud militaarsete vedudega ja kannatasid tervete vedurite ning korrasolevate vagunite vähesuse all.

Petrogradis jätkus teravilja vaid paariks nädalaks. Leivapoodide juurde moodustusid varastest hommikutundidest peale pikad järjekorrad, kusjuures polnud sugugi kindel, kas täna leiba üldse müügile tuleb. Ohranka (julgeolekuteenistuse) agendid hoiatasid ülemusi: vihmas ja tuules külmetavad inimhulgad on muutunud omamoodi poliitilisteks klubideks, kus kritiseeritakse tsaari, tsaarinnat ja üldse valitsevat korda õige valimatute sõnadega. Just siin on mässumeelsete parteide agitaatoritel tribüün oma vaadete ja üleskutsete levitamiseks. Kui nii edasi, võib asi võtta õige kurja pöörde. Ja nagu ajaloost teame – Romanovite suhtes võttiski.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 07/12/2016 23:01:44



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.25177907943726