Antirassism ajab rootslase hullumeelsuse piirile

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Erilist lusti pakkus vaatajatele 25-aastase näitlejatari kehastumine kuueaastaseks tüdrukuks. Maris Savik

Sadamateatris etenduv „Suluseis“ pajatab loo moodsa aja haigusest: pagulashirmust.

Kristian Hallbergi draamat lavastanud Andres Noormets näitab lihtsale eestlasele rootslaste hingevalu moslemitega harjumisel. Vaatamata tundlikule teemale võtab publik seekordse käsitluse viisakalt muiates vastu.

Tume poiss lasteaias

Kerget kimbatust naiste näol märkan alles siis, kui peategelasest pereisa (Margus Jaanovits) röökima kukub. Nimelt leiab täiskasvanud mees oma lihase ema (Leila Säälik) olevat süüdi enda vaimses kokkukukkumises keset uue rahva pealetungi tema ellu.

Väga nauditavat näitemängu pakub 25-aastane Kärt Tammjärv kuueaastase Lee rollis. Aina vihasemaks ja kibestunumaks muutuva isa käe all kasvav tirts püüab samuti sulanduda uude olukorda eelkoolis. Sinna on tekkinud esimesed moslemilapsed ning intriig rassismi ja liigse eelistamise vahel tekib kiiremalt kui äädikakärbes magusale õunale maiustama.

Lavastaja Noormets leidis Hallbergi teksti „Variation“ meediafestivalilt Prix Europa 2015 Berliinis. Rootsi raadioteatris etendus see Tobias Hagström-Ståhli lavastatud kuuldemänguna ja hiljem platseerus võistlustules auhinnalisele teisele kohale. „Mulle tundus Hallbergi tekst väga terav ja ajakohane,“ sõnas Noormets. „Kui selgus, et see on algselt kirjutatud teatrile, siis oli asi otsustatud; ma tahtsin seda lavastada.“

Vürtsikas maiuspala

Hiljem peomelus meretaguse kolleegiga põgusalt juttu puhudes sai lavastaja loa näidendi tegevuse Eestisse ülekandmiseks. See idee jäi hiljem siiski kõrvale, sest selline ümbertõstmine oleks kustutanud mitmed olulised nüansid ja lugu muutunuks paljuski vaesemaks. Seega jäi tegevuspaik Rootsi kuningriiki, nagu see autorilgi on. Teatrimehe hinnangul ongi nii parem, sest reaalne ajalugu ja tänapäev lisavad tükile päev-päevalt kihte juurde.

Pagulastemaatika kohta on Noormetsal poeetiline nägemus. „Maailm on väga mitmekesine paik ja järjest keerulisem on seal sees toimuvaid protsesse lahterdada, väga täpselt defineerida ja kategoriseerida. Tihti on südametarkusel raamatutarkuse ees nii suuri eeliseid, et neid kirjeldadagi ei suuda,“ arutles ta. „Piirid hägustuvad ja deformeeruvad ja seda eelkõige inimeste sees – seal, kus on kõikide tänaste ja homsete sõdade rindejoon.“

Lavastaja lisas, et lavastusprotsessid on vähemalt viimase kümnekonna aasta jooksul elu elamise lihtsad ja loomulikud osad – täpselt nagu puude jaoks lehtede tärkamine ja langemine või mere jaoks lainetus. Kunstilooja tunneb oma tööst siirast rõõmu.

Segased ajad

Seekordse lavastuse põhiteema pole Noormetsa kinnitusel kindlasti seotud sisserännuga ega idapoolsete usunditega. Oluline on mehe arvates meie laiuskraadi inimese igapäevane tasakaalutunne ja selle kaotamise põhjused.

Põlvkondadevahelised pinged ning täiskasvanuks saamise valud pingestavad samuti kodanikke. Lakkamatu infovool ja tähelepanu pidev killustumine viib eemaldumisele lihtsatest baaslausetest, millele saab raskustega kohtudes toetuda. „Seda tasub kindlasti meie inimestele iga päev meelde tuletada,“ toonitas lavastaja.

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 16/12/2016 09:45:56



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.26405096054077