Raud: südamest pole riigikogus kasu

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Taaralinlaste hääletoruna Toompeale upitatud Mihkel Raud naasis Emajõe äärde, et oma kolmandat raamatut propageerida. Tartu Ekspress haaras elumeistril nööbist kinni, et lõhe-krevetipasta ampsude vahelt välja pressida, miks riigikoguja lusikas nõnda kiirelt nurka ja valijate lootused tuulde lendasid? Kus praegu Eesti poliitelu on ja kuidas palju kaugemale jõuda?

Kumb on väsitavam, valijate või lugejatega kohtumine?

Huvitav võrdlus, polegi mõelnud. Äsja oli esitlus Rakveres. Kaubakeskuse aatriumis, mitte raamatupoes, ja mängisin sinna juurde ise pilli. Valetaks, kui ütleks selle kerge olevat. Samas, olles poliitiku kampaaniatöö ära maitsnud, võin loota, et enam raskemaks kunagi ei lähegi.

Miks sa seda teed siis? Klišeena, et meil kõigil on oma laen maksta?

Kirjutan ma seepärast, et meeldib. Kui kauplused kutsuvad mind appi, siis ma ei näe põhjust neile ei öelda. Neid autoreid, kes käivad poodides, pole vähe, ehkki kindlasti on ka üks ports neid, kes seda kunagi ei ole teinud ega hakka tegema. Küllap siin on võimalik lisaväärtust teosele anda. (Väite tõestuseks käib intervjuu ajal autori häält kuuldes raamatupoe taganurgas lõunastavalt Raualt autogrammi palumas tubli pool tosinat kirjandussõpra).

Kahe aasta eest kõlas sinu suust, et nüüd on sul legitiimne võimalus olla oma lemmiklinnas Tartus rohkem, sa ei hakka kunagi poliitilist putru suust välja ajama, pole peibutuspardiks, vaid tahad ise parlamendi töös osaleda.

Kunagi ei maksa võtta end varasemate ütlemiste pantvangi. Mis sest, et valitseb oht, kuidas ühel hetkel tuleb sinusugune mees ja hakkab nendega mulle pähe taguma, tuleb ikkagi teha otsus nii, nagu sa konkreetsel hetkel õigemaks pead. Sel hetkel, kui ma mainitud laused ütlesin, ma ka täpselt nii uskusin ja mõtlesin. Täna pean tunnistama, et põrusin poliitikas ning pidasin targemaks ise taanduda. Minu riigikogus peetud paari kõnet saab igaüks lugeda ja otsustada, kas mu lubadus poliitilise pudrutamatuse kohta pidas.

Sind valis 7% üldse Tartus valimas käinutest, tõid pooled SDE hääled. Mida sa ütled neile 3229-le, kes sind usaldasid?

Kui ma tegin otsuse lahkuda riigikogust ja naasta ajakirjandusliku tegevuse juurde, siis mõned kolleegid, valdavalt ka endised ajakirjanikud, hakkasid ühtäkki mu valijate tunnetest rääkima. Ma ei tea, aga justkui mõte kõlanuks, et see siin on ju ühesuunaline tänav, kust tagasi ei minda. Justkui sel redelipulgal pole ebaõnnestumine võimalik. Või kardeti, et kui see uks juba lahti teha, võib tekkida kellegi-millegi suhtes ka ootusi? Ei tea.

Tõsi, sain ka mõned kirjad, kus tõesti inimesed väljendasid pettumust. Teisalt, olen rääkinud mitmete, väidetavalt oma valijatega (ega ma ei tea ju, kes keda), kes mõistavad, et aus seisukoht, taandumine, on igati õigem, kui nurgas vastu tahtmist edasi pusserdamine.

Mida siis on Aunastes, Muulis, Eesmaas või Talves, mida sinus vajaka jäi?

Ma ei tea. Olen tihedamalt kultuurikomisjonis kokku puutunud vaid Muuliga. Ta seisis väga vapralt ja hästi argumenteeritult, kuigi minu hinnangul üsna totakate asjade eest.

Minu saamatus riigikogus seisnes ikkagi selles, et puudus kompetents seaduseelnõudega töötamiseks. Ma kujutasin küll ette, et poliitilises ansamblis on tarvis erinevate instrumentide mängijaid, aga nii see pole. Edukal poliitikul on oma teema, ta on selles väga kodus, tihti esiplaanil ja meeldejääv. Ma ei leidnudki enda oma.

Vara loobusid – praegu kõlgutaks kultuuriministri toolil jalgu?

Muidugi mitte. Ma näiteks jälgin huviga, kuidas edeneb see ülesanne Martin Repinskil, kes muide on väga huvitav inimene ja kaugeltki mitte rumal, nagu mõni ehk soovib näidata. Mis seal salata, ka sotsidel on olnud parlamendikogemuseta minister. Ministeeriumi juhtimine ilma poliitilise kogemuseta on tavaliselt häving.

Küll oleks olnud väga huvitav näha lähedalt neid uue koalitsiooni läbirääkimisi. Raudselt olid põrgulikult põnevad päevad, mida soovinuks kardinaservast jälgida.

Miks see nii on, et Lõuna-Eestisse saadetakse sageli kandideerima „telerahvas“ ja pahatihti riisuvad nad ka koore?

See ei ole ainult ühes regioonis nii. Isegi mitte selle riigi omapära. Ma oletasin näiteks, et Aunaste korjab kagust 15 000 häält. Eksisin. Tähendab ei ole enam nii, et pane aga ükskõik mis ala staarike pukki ja lollikesed jooksevad tormi. Ja tore on, inimesed ei kagus, ei mujal pole täistohmanid parteipropaganda nööri otsas.

Sul oligi kokkulepe, et tood kolm-neli tuhat häält ära ja aasta pärast paned kopsaka hüvitisega tagasi bisnesisse?

Muidugi ei olnud. Mis oleks saanud laual teisel pool olla? Mille nimel? Minu jaoks oli väljakutse vahetada professionaalset trajektoori. Kohtuda vahelduseks ka teistsuguste inimestega kui sina ehk teised ajakirjanikud, kes kogu mu ametialase elu ongi mind ümbritsenud. Kogu poliitiline dünaamika on ilgelt põnev ja erutav. Vähemalt teatud perioodid.

Kohtasid erutava kõrval ka poliitpornot?

Meenub, kuidas me Sal-Salleriga poisikestena saime puhkeparkide direktsiooni abil tšehhide rändlõbustusparki abitöölisteks. Oli karussell Kellukeste Tee, üsna kiire sõiduga, päris kõhust kõditav, jube popp ka. Ja meie Hendrikuga sattusime seda kord kokku panema. Nägime, kui palju polte oli puudu. Neid ei asendatud. Kogu asi oli äärmiselt ligadi-logadi. Pärast seda me ei sõitnud enam oma endise lemmikkarusselliga.

Eesti riik on tunduvalt paremas seisukorras kui mainitud karussell. Põhjusel – paljud inimesed lähevad nüüd närvi –, et meil on suur hulk kompetentseid ametnikke. Selle asja hea pool on see, et riigikogu liikmetest ei sõltu absoluutselt mitte midagi.

Ametnikud juhivad Eestit?

Ei, ikka parteide juhatused ja tagatoad. Loll jutt, et neid ei eksisteeri. Siiralt ja käsi südamel – valdav osa riigikogu liikmeid ei ole halvad inimesed. Ega ka ebakompetentsed. Mida ma arvasin, et riigikogul on mingisugune olulisem funktsioon kui lihtsalt illusiooni loomine, nagu Eestis vastuvõetavad otsused, seadused ja mis iganes, läbivad demokraatliku debati. Tühjagi.

Pakk tuuakse lauale ja tuleb erakonna määratud nuppu vajutada? Ükskõik, mida süda ütleb.

Südamega pole riigijuhtimisel küll midagi peale hakata. Päris ausalt. Süsteem töötab – ja nii peabki – ratsionaalselt. Sul võib olla mingi väike oma asi, aga et sellest kasvaks oluline seadusandluslik initsiatiiv ...… üliharva.

Tillukesed asjad on tehtavad. Isegi mina sain märgi maha. Teatavasti ei tohi ID-kaardi dokumendipildid olla vanemad kui loetud kuud. Sedasi ka neil, kes õnnetult on koomas, näevad õnnetuseks välja justkui muumiad, torud ninas ja mis veel. Muidugi puudutab see väga väheseid, aga inimene kirjutas mulle. Ja kuna seadus oli just lahti dokumentide kehtivusaja pikkuste pärast, sain teha muudatusettepaneku, et neil juhtudel võiks kehtida erand. Ministri määrusega saab nüüd kehtestada erandi, et dokumendil on varem tehtud, ikka inimese näoga foto.

Kuivõrd sa täna oled vähem sots kui kahe aasta eest?

Printsiibid on mulle lähedased siiani. Sotsiaaldemokraatia ideoloogiana on tänaseks lollakalt kokku jooksnud, jäänud ajas tempos maha. Eestis ehk vähem kui Euroopas. Küsi Marju Lauristinilt, mida ta arvab sealsetest sotsidest.

Ideoloogia vajab päris kindlasti läbi raputamist ja uuendamist. Praegu ta ikkagi mõjub 80. aastate kultuurimajana, kus endised õppealajuhatajad käivad koos meenutamas, kuidas asjad olid siis, kui nemad veel koolis töötasid.

Mis moel hiljutine valitsuspööre võiks Eesti üldist poliitilist taset muuta?

Kindlasti ei saa riik olema nüüd ebaprofessionaalsemalt juhitud. Mulle oleks õudselt meeldinud, kui peaministriks saanuks Kadri Simson. Aga läks teisiti. Mida tasub tähele panna, on asjaolu, et peale Mailis Repsi pole kellelgi keski ministritest kogemust. Ma siiski väga loodan, et juhid saavad end kiiresti ministeeriumites kehtestatud.

Äkki on see nagu teismelise kitarristiga, et viska ta lavale, küll ära mängib?

Siis kindlasti, kui trummar ja bassimees tahavad, et ta õnnestuks. Kui sul juhtuvad selja taha ametnikud, kes ei soovi seda, siis ei lähe hästi. Erinevad ministeeriumid on eri tasemel politiseeritud.

Kohtasid sa „mäe otsas“ sageli riigimehelikkust?

Seda sõna aeg-ajalt koosolekutel kostus, tähendades üldjuhul midagi naiivset. Ei saa öelda, et Ratases, Tsahknas või Ossinovskis poleks riigimehelikkust. Mõiste tegeliku defineerimisega jään hätta. Süsteem – äärmiselt tugev teine -, juhib peamiselt, mitte niivõrd isikud. Kõik, mis toimub parlamendis, Stenbocki majas on oluline, aga kaugeltki mitte nii oluline, kui me arvame, et see on, elule Eestis.

Riigikogu ei ole pahade inimeste kogunemise koht. Muidugi kohtab broilereid, lakeisid. Mõnevõrra isegi üllatav, et vaid paar tegelast olid aktiivselt jälgid. Isegi Märt Sults on omas kämpluses üsna sümpaatne tüüp, ehkki seda pole mõnel kerge uskuda. Minu jaoks on oluline, et inimeses oleks eneseirooniat. Seda on rohkelt Madissonis või Helmes näiteks. Kahes vennas ei olnud.

Peamiselt oled nüüd kirjanik või saatejuht või muusik või kommunikatsiooniärimees?

Sõltub, mida ma parajasti teen, see ma ka olen. Minu õnn, et saan vaheldust ja mõnes mõttes ka valida vabalt, kuhu parasjagu kuna rohkem auru anda.

Nagu Hunt Kriimsilm ja Jürgen Ligi.

Ligi ei juhi ühel päeval üht, järgmisel teist ja uuel nädalal kolmandat. Ligi on väga lahe tüüp ja rääkides riigimehelikkusest, siis tema on sellele terminile mingil oma veidral moel kõige lähemal nendest poliitikutest kellega mul on olnud au ja õnn kokku puutuda. Jättes siinkohal kõrvale tema väljendusvormi ja mõneti ebaproportsionaalse enesehinnangu.

Ratase vormistuses Ligi sisukus annaks hea variandi?

Huvitav lähenemine, teoorias ehk õigegi. Aga ilmselt kui Ligi hakkaks Ratase häälega pehmet lõnga heietama – mulle meeldib praegune variant rohkem.

Oleme raamatupoes, annad ehk mõne lugemissoovituse. Tammsaare kui üks esimesi sotse või keda?

Mul ootab öökapi peal Arnold Schwarzeneggeri elulugu. Küll inglise keeles, aga mitmed mu Ameerika sõbrad on seda soovitanud kui üht omalaadsemat.

Nõustuksid kirjutama elulooraamatut Savisaarest?

Ma muide olen just ühe elulooraamatu kirjutanud. See pole küll klassikaline variant, aga Sal-Saller tõesti kutsus ning ma olin nõus tegema. Savisaarega võiks väga huvitav olla, kui ta on nõus mõningate väikeste, aga oluliste asjadega: olema valmis end avama, nõustuma ideega, et ta pole täiuslik. Kui nii, siis hea meelega.

Järgmine kord näeb sind Tartus kuna? Mõnel kontserdil?

Ilmselt küll, pean järele vaatama. Eks ma õige pisut ikka kartsin siia tulla, et kui tõesti tulevad valijad „reeturit“ noomima. Tundub, et on siiski lepitud nukra tõdemusega, et minus lihtsalt pole rahvasaadiku materjali.

Valides Raua, saadki Jürgensteini?

Toomas on väga intelligentne, südamega asja ajav inimene. Kindlasti parem valik Tartule. Ilma igasuguse arrogantsita, aga valigegi pigem tõsiseid kui nimekaid tegijaid. Poliitikas hea mees rindel ei ole minu tüüpi vend. Mitte et mul oleks midagi reameheks olemise vastu, kui rida saab sellest tugevam. Aga ei saanud.

Mind lohutab teadmine ja laseb öösel väga rahulikult magada, et need kolm tuhat inimest said nüüd parema esindaja. Ütlen ausalt, asjaolu, et Jürgenstein on mu asendusliige, tegi ka otsustamise lihtsamaks.

Autor: Rasmus Rekand, rasmus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 09/12/2016 09:09:34



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.80357599258423