Küsitlus

Milline Tartu kõrgkool on sulle armsaim?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

1994. aasta detsembrikuu esimene Liivimaa Kroonika pühendub kümnendile omase hoogsusega elu pahupoolele, mille kirjeldamisel mahlaste detailidega tagasi ei hoita.

Nii pole terasel reporteril Siiri Kanguril kahe silma vahele jäänud juhtum reede ööst vastu laupäeva, mil linna lähistel Roiul 40-aastane meesterahvas Scania roolis 30-aastase sookaaslase alla ajas, mille tulemusel viimane sõna otseses mõttes pea kaotas. Pealkirigi kõlab lustakalt: „Ajud pritsisid vastu autoratast“.

Lugu sai alguse legendaarsest Rehe baarist, kus maakonnakeskusest valge Volkswageniga saabunud neljaliikmelise ja kohalikest meestest koosneva seltskonna vahel sõnavahetus puhkes. „Üks maameestest nägi linnamehe käes nuga ning helistas politseisse, kes 14-15-sentimeetrise terariista omaniku minema viis,“ kõlab reportaaž. „See maamehi ei rahuldanud ning üks neist, Igaverest pärit autojuht, otsustas kättemaksu jätkata.“

Kättemaks aga kujunes võikaks: tohutu palgikoormaga Scaniaga võttis maamees nõuks vastu vurlede sõiduautot tagurdada. Varsti märkasid baaris pidutsejad oma kaaslase kadumist ning asusid otsingutele. Esialgu märgati väljas ainult maas vedelevat puunotti, kuid lähemal vaatlusel osutus see nende sõbraks, kellel palgikoorem oli pea lömastanud.

Haaslava vallas asuv Roiu ei ole tänapäeval enam kuigi armastatud pidutsemispaik, ammugi ei sooritata seal mölluhoos juhumõrvu. Ka asfaldile valgunud ajude kajastamises tavatseb ajakirjandus ilmutada suuremat diskreetsust: meenutagem kas või Noorkuu laulja Virgo Tuliti õnnetut lõppu Fastersi kiirtoidukoha sillutisel.


Kümnendi vaim möllab täies hoos ka liikluses ja vanadest Ladadest tuleb hukkunuid välja lõigata sageli. Ove Maidla

Suurt elevust tekitas 22 aastat tagasi ka Kaarsilla juures toimetanud psüühiliste häiretega meeskodanik, kes alarmeeris kaaslinlasi kahest Emajõkke kukkunud inimesest. Esialgu tunduski asi tõsine, sest raekojapoolsete sillatorude vahel lehvis hele jope. Keegi polnud aga kellegi jõkkekukkumist näinud.

„Politseinikud laskusid jäätisemaja juurest silla alla ja leidsid sealt endast väljas 20-25-aastase noormehe, kes jooksis mööda kive ja karjus, et tema naine ja mingi mees olid vette kukkunud,“ raporteerib Kangur. „Et jõe sügavus oli selles kohas ainult põlvini, ei paistnud hüsteeritsejale korda minevat. Üks politseinik tundis temas ära isiku, kes oli samal hommikul politseis käinud ja kurtnud, et tema jope sisse on monteeritud pealtkuulamisaparaat.

Nii tormas luulude all kannataja silla alt edasi lähimasse taksopeatusesse, kus päästeameti töötaja ta kinni nabis. Psüühikahäiretega noormees toimetati talle juba tuttavasse raviasutusse rahunema ja närvekõditav vaatepilt Emajõest väljatõmmatavatest inimkehadest jäi linnakodanikel nägemata.

Kaarsilla all, veel enam aga selle peal kakerdavate meeskodanikega on seadusesilmadel tulnud tegemist teha ka hiljem. Otsekui kaugete aegade peegeldusena meenub Edvin Aedma juhtum tänavu märtsist. Temagi „märkas“ uhkelt vaateplatvormilt nii ühte kui teist ning leidis intsidendi järel hubase pelgupaiga Raja tänaval.


Teist ametiaastat alustav Väino Kull peab vajalikuks rõhutada seaduse täitmise olulisust.

Kuna Väino Kullil on täitunud esimene aasta linnapeana, pühendab lugupeetud väljaanne temalegi tubli lehekülje. Paraku võib juba täheldada vabariigi algusaastate eufooria raugemist ning intervjuu vastustesse sugenenud poliitkorrektsust. Nii alustab Reformierakonna hegemoonia rajaja Kull kummardusega eelkäijate Toomas Mendelsoni ja Ants Veetõusme aadressil, kiites neid hüva meeskonnatöö ja spetsialistide kaasamise eest keerulistel aegadel.

Kull möönab, et pool sajandit suletud linna staatust on Tartu arengus palju väärastumisi tekitanud, mistõttu on hädatarvilik korraliku arengukava olemasolu. Lisaks rõhutab meer ajastuomaselt, et ka rahailm peab vabariigi seadusi ja kohaliku volikogu määrusi täitma – „välisriikide ärimehed saavad sellest väga hästi aru, kuid kahjuks on kohalikel sellega probleeme“.

Inimlikku palet avades tunnistab Kull, et nagu väiksed poisid ikka, soovis ta lapsepõlves saada algul autojuhiks, hiljem autoinseneriks. „Insenertehnilistes ja majandusküsimustes tunnen end rohkem kodus kui muusade seltsis ja seetõttu tundub mulle kuidagi lähedasem kujutav kunst,“ lisab ta.

Kunagine koonderakondlane, kohalikul tasandil valimisliitu Tartu 2000 vedanud Kull leidis end kärmelt võimuohjad haaranud Reformierakonna ridadest, kus lõi volikogu töös kaasa kuni 2013. aastani välja. 1996. aasta valimiste järel kukkus Kull küll meeritoolilt, ent hõivas selle asemehel volikogu esimehe istekoha, 2008. aastal aga tõusis abilinnapeaks.

Autor: Liivimaa Kroonika / Tartu Ekspress, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 07/12/2016 21:58:27



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.28895616531372