Nimeraamatule tuginedes mõnest hüdronüümist

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Teisi sõnutsi veekogudele – meredele, järvedele, jõgedele aegade jooksul armsaks saanud nimedest.

Kes meist ei teaks Mihkel Veske 1873. a pärineva luuletuse „Kodumaa“ algusridu:

„Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt
käib Läänemere rannale
ja Munamäe metsalt, murult
käib lahke Soome lahele?“

Pange tähele: neljast mainitud toponüümist on tervelt kolm hüdronüümid. Läänemere nimekujuga on asi selge – paikneb ju see sisemeri eestlaste alast läänekaares. Nii nagu sakslastele, taanlastele ja rootslastele on tegemist ida poole jääva Ostseega. Kui aga soome keeles on Läänemere nimeks Itämeri, siis peitub põhjus ilmselt tugevas Rootsi mõjus meie põhjanaabritele. Maailmakaartest lähtudes sobiks nende Itämeri nimi hoopiski Valgele merele.

Lätlased, leedulased ja venelased kasutavad nimetust Balti meri. Selle tüvisõna päritolu kohta on käibel kolm hüpoteesi. Läti ja leedu keeles tähendab see „valge“, balti-slaavi keeles „soo“ ja ladinakeelsetes allikates mainituna hoopiski „vööd“ (balteus). Nii nimetas seda veekogu 11. sajandil ajalookirjutaja ja vaimulik Bremeni Adam. Tema arvates olevat Balti meri kui vöö, mis viib – seda loomulikult suuri jõgesid abiks võttes, sküütide maale ja Kreekasse. Meie arusaamist mööda siis Bütstantsi, Konstantinopolisse. Kohanimi Baltimaad, Baltikum tuli tsaaririigi Läänemere provintside tähistajana kasutusele aga üsna hiljuti – alles 19. aastasajal.

Hoopis keerukam on lugu meist itta jääva suure järve etümoloogiaga. Eesti keeles Peipsi, saksa keeles Peipussee, läti keeles Peipuss. Kust see nimi on tulnud, ei teata. Vadjamaal, aga ka Valge mere ääres kannavad kaks väikest järve Peipiä nime. Akadeemik Paul Ariste arvas, et see tüvi võib tulla kunagi siinsetel aladel enne soomeugrilaste saabumist kõneldud protoeuroopa keelest. Aga kindel see ei ole. Küll on kindel, et venekeelne Tšudskoje ozero tähendas ja tähendab soomesugu tšuudide – kitsamas mõttes eestlaste järve. Ja Lämmijärv – Tjoploe ozero sooja järve, mis ka kõva pakasega ei tahtnud kinni külmuda.

Võrtsjärvel (saksa keele Wirzsee) ei ole virtsaga küll midagi ühist. Vähemalt hüdronüümi kujunemise osas. Keelemehed viitavad hoopiski pilliroole, mis vohab jõuliselt madalaveelise järve kallastel ja ähvardab ajapikku veekogu hukutada. Paul Alvre osutab murdesõnale võrrits – „pillirooväli, umbe kasvava järve kõrkjatihnik“. Ainult et juba Läti Henrik mainis aastat 800 tagasi Worcegerve toponüümi ja nii pika aja peale peaks järv juba kinni kasvanud olema. Aga näe – püsib, kuigi keskmine sügavus jääb alla 3 meetri, sügavaim koht vaid 6 m.

Ja lõpuks meile kõige lähedasem hüdronüüm – Emajõgi. Juba Läti Henrik mainib ladinakeelse nimega jõge Mater aquarum – Vete ema. Saksa keeles kuidagi pisut alavääristavalt Embach – Emaoja, lätlaste Mētra (e hääldub pikalt, kahekordselt), mis seostub materi tüvega ja vanavenelastel Omovža – Emavesi. Ema austava nimega on tähistatud teisigi meie lähikonna peajõgesid. Näiteks Pärnu jõge ja lõunakaarest Peipsisse jõudvat Velikajat – eestlaste kõnepruugis Pihkva Emajõge. Ning rahvapärimuse kohaselt tulevat Amme jõe nimi asjaolust, et selle veed toitvat ammena Emajõge.

Vaid 100 km pikkune Suur-Emajõgi saab alguse Jõesuu juurest Võrtsjärvest. Nii 7 km ida poole lisab Pedja (= männi) jõgi nii enda kui Põltsamaa jõe pruunikad vood. Kevadeti on mõnikord veelisa sedavõrd rohke, et kujunev veeseisak võib panna põhijõe vastupidi voolama – tagasi Võrtsjärve. Et siis jälle õiges suunas viia veed Emajõe Ateenani. Tegemist olla tudengite pandud hüüdnimega, mille ajendiks sai tsaaririigi kõige läänepoolsema 128 dooria stiilis sambaga dekoreeritud Kaubahoovi avamine Embachi kaldal 1820. aasta paiku. Samas lähedal peeti iga aasta jaanuaris ka kuulsat Tartu jaarmarki.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 30/11/2016 22:30:36



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.24660396575928