Küsitlus

Kas sa Tiigi Riinat tead?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Tartu sileda pealispinna taga peidab end tumedam pale. Meelis Kaldalu

Viimastel kuudel on Tartut tabanud külm puudutus.

Mitmed üksteisele järgnenud mõrvad, vägivallajuhtumid ja enesetapud on jätnud tilkuva sulepeana mustad plekid ülikoolilinna näppudele ja rinnaesisele. Linnapea osales küll vägivallavastasel välkprotestil, ent ametlikult pole kriisi tekkimist senini tunnistatud. Inimlikult on mõistetav, et emotsionaalselt raske ja keerulise teemaga keegi tegeleda ei taha. Ent ometi nõuab tartlaste väärikus probleemi välja ütlemist, selle põhjuste identifitseerimist ning võimalike lahenduste ühist arutelu.

Galerii asemel õllesaal

Nagu taolistel puhkudel ilmselt sageli kombeks, pole võimalik üheselt eristada, millal rahuliku ülikoolilinna pale moonduma hakkas. Ilmselt kiirgab iidne jõelinn endiselt paljude elanike ja külaliste jaoks erudeeritust ja turvalisust. Paraku kumavad linna pürjerlikku ja pisut uimasesse siseellu süvenedes sealt vastu lahendamata sotsiaalsed probleemid ja poolikud lahendused.

Tinglikult markeerivad kriisi algust kaks eelmise aasta lõpus endale traagilise lahenduse leidnud noore inimese eneseotsingut. 7. detsembril leiti Põltsamaa lähistel mahajäetud kaalukojast kuu aega kadunud ajakirjaniku ja armastatud diskori Kaarel Arbi surnukeha. Ning 21. detsembril, mõned päevad enne jõule, hüppas end oma kunstnike maja koduaknast surnuks andekas noor kunstnik Nadežda Tšernobai. Tema viimane näitus „Altarid 3“ võeti Y-galeriist maha nädalajagu hiljem, aasta viimasel päeval.

Tšernobai lahkus elust loomingulises tippvormis. Lisaks näitusele Y-galeriis oli ta alles kolm päeva enne surma pälvinud Ado Vabbe kunstipreemia, ning seadnud paika suuremahulise tellimuse Maarjamõisa haigla uues hoonekorpuses. Sama ei saa kahjuks öelda Y-galerii ja Tartu kunstielu kohta tervikuna.

Suurte lootustega 2014. aasta mais ülikooli kiriku lae alla kolinud, Tartu Üliõpilasmaja egiidi all tegutsenud galerii on tänaseks tegevuse lõpetanud. Viimaseks näituseks jäigi Nadežda igavikuline väljapanek. Ülikoolil ja linnal lihtsalt puudus igasugune huvi tüütut galeriitegevust ülal pidada. Y-galerii endistes legendaarse Miliuse hõngu kunsti eksponeerimiseks kohandatud ruumides on ennast nüüdseks mugavalt sisse seadnud Müncheni nimeline õllesaal.

Paremini pole käinud ka kunstihariduse käsi. Pikkade traditsioonidega maaliõpet, mis meie linna Euroopa kunstikaardile viinud, on ahistatud juba alates Pallase maha põletamisest ja sulgemisest 1944. aastal. Mis ei õnnestunud nõukogude nomenklatuuril, sai eurobürokraatia poolt loomuliku lõpuni viidud. Ülikooli rektor Volli Kalm tõi viimaks sõnumi maalieriala sulgemisest 2015. aasta oktoobris. Filosoofiateaduskonna dekaan Margit Sutrop teatas seejuures küüniliselt, et "kunstid ei ole TÜ vastutusvaldkond".

Jääb muidugi pelgaks hüpoteesiks, mil moel ja määral mõjutasid maaliosakonna vilistlast tartlannat Tšernobaid lõpparved kahe tema jaoks nii sümboolse asutusega. Küll pole mingi saladus, et tundlik loojanatuur oli mitmel puhul varemgi oma figuratiivseid teoseid tegevuskunstiga rikastanud...

Jõmluse väljanäitus

Kui Eesti on metsik maasikavälu, siis Tartu on selle mari. Meie rahvuskultuuri häll, teaduskeskus ja mõttepealinn, mille hoogne aura enam olemasolevaisse hooneisse ära ei taha mahtuda, nii et koguni kesklinna parkide arvelt konverentsikeskustele ja hotellidele maad juurde tuleb võita. Paraku on sellel heleroosal unistusel ka vähem pidune argipool, kuhu puhub provintsistumise ja mandumise karm lõunatuul.
Isemajandavad galeriid ja kunstiasutused vaaguvad pankroti piiril, linnavalitsuse välja pakutavad lahendused osutuvad aga reeglina mannetuks ja elujõuetuks. Sinimandria, Eclectica, Tartu Kunstikuu – võime loetleda väärikaid, kuid välja surnud algatusi kohalikku kultuurifestivali ellu äratada.

Kui mõnel noorsoo omaalgatuslikul ettevõtmisel hakkab laiem kandepind kujunema, on aga peatselt kohal vilkad ametnikud ja võimuorganid, et seda oma jõudude piires takistada proovida. Kunagine noorteklubi Damtan Dance ja praegune kultuuriklubi Džungel (Tiigi 67) on headeks näideteks, kuidas noored on suutnud politsei ebaterve tähelepanu oma tegevuse üheks terviklikuks komponendiks integreerida. Intelligentsete noorte soovi klubiliselt koonduda tuleb mõista ja tunnustada. Iga reede ja laupäeva õhtul lähivaldadest linnakeskmesse valguv lärmakas peotrall jätab vähe lootust haprama struktuuri ja tundlikuma närvikavaga meelelahutusele. See jõmluse väljanäitus on muuseas ka nendesamade kesklinna hotellide peamine leivakannikas.

Poliitikuid jätab toimuv suhteliselt külmaks. Vallaelanikud neid ei vali ja üleüldse on kultuur üks kallis ja tülikas ajaviide. Erandi moodustavad maamessi ja hansapäevade laadsed üritused, kus end – ohtra linna sümboolikaga varustatult – laiale kodanike ringile demonstreerida saab.

Kurvad rekordid

Ülaltoodud emotsionaalsele kirjeldusele leiab ka faktilise kinnituse. Üle-eelmisel nädalavahetusel pöörduti politsei poole 273 väljakutsega, mis senini tavapäraseid arve koguni kolmandiku võrra ületab. Küllap toob see kaasa tõsiseid politsei- ja linnajuhtide vahelisi arupidamisi.

Avalikkusele esitatakse suure tõenäosusega taas vana hea legend „ühekordsest anomaaliast“ ja „endiselt madalatest ohuhinnangutest“ nagu me seda ka peale politseinike surmasõitu Riia mäel, Kaubahalli esist peksmisjuhtumit, Toomemäe mõrva, kadunuks jäänud neide ja noormehi ja sisuliselt peale igat muud intsidenti kuulnud oleme. Tee põrgusse olevat sillutatud heade kavatsustega, ning nii libisevad ka linnaisade jutumullid ühekordselt asjaolude ilustamiselt mängleva kergusega kroonilise hämamise ja taktikalise pseudokommunikatsiooni radadele.

Viimaseid iseloomustavad ilmekalt linnapea Klaasi muskliharjutused eesmärgiga Pirogovis õllejoomist piirata ja seeläbi kesklinna sisse imbunud kuritegevusele piir panna. Eelnevaks liigituvad aga abilinnapea Jarno Lauri valed planeeringute jõuga läbi surumiseks, kus linnaosa parkide pindalad linna haljasalade omadega lootusetult segi aetakse, ning ajalooline hoonestusplaan, mida keegi järgida ei kavatse, arendajate huvide kaitseks letti lüüakse. Tähendusrikas on ka asjaolu, et kesklinna tihendamist jutlustav abilinnapea on omaenda pesa pununud mugavasse Ülenurme, kuhu suubub ka kogu tema pere maksutulu.

Õõvastavad hakipeletid

Reformilinna äraspidise asjaajamise loogikat annavad kõige paremini edasi investeeringud avalikku linnaruumi. Rohelise värvi suhtes allergiline linna peaplaneerija Indrek Ranniku ütles raekojas toimunud avalikul arutelul otse välja, et parkide heakorda pole investeeritud, kuna linna juhtkonnal pole aastate vältel olnud kindlustunnet nende säilimise osas.

Hooldamata sillutiste, valgustuse, pinkide ja atraktsioonide taustal torkavad eriti ehedalt kõrva kõrgtehnoloogilised hakipeletite nime all tuntud mürasüsteemid, mis läbi simuleeritud metalse hädakisa linnalindudelt igasuguse pesaloomistuhina võtma peaksid. Ja teevad seda edukalt. Kas ja kuidas aitab lindude puudumine kaasa endiselt 100 000 elaniku joone all vankuva linna inimpopulatsiooni arengule, pole paraku senini selgunud.

Tahan lõpetada positiivse tooniga. Kuigi Emajõe parkides puuduvad lisaks lindudele ka mängu- ja sportimisvõimalused, on Tartu noorus ja tulevik nad soojade ilmadega südamlikult omaks võtnud. Meie endi kätes on võimalus olukorda muuta.

 

Autor: Meelis Kaldalu (MTÜ Tartu Pargid), meelis@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 18/05/2016 21:59:44



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.33333420753479