Küsitlus

Kas Tähe tänavat peaks bussiliin läbima?

Uus: kasuajakirjandus tungib peale

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Kuigi aktiivsest õppetööst taandus Sulev Uus juba 2009. aastal, pole elupõline ühiskonna valvekoer temas endiselt kustunud. Erakogu

Hiljuti 80 aasta juubelit tähistanud legendaarse ajakirjandusõppejõu Sulev Uusi sõnul on Taaralinna meedia vaimupealinna rolli unustanud ning pühendub ülearu mammona teenimisele.

Mis on tänase ajakirjanduse suurim viga?

Vigu ritta panna ma hästi ei oska. Aga suuremad vead on omavahel seotud: üks paratamatuid tendentse, mis vanemaealistele lugejatele ei pruugi meeldida, on kasuajakirjanduse väljakujunemine. Kui nõukogude ajal oli käsuajakirjandus, millel oli oma olemuse tõttu palju puuduseid, siis nüüd võib „ä“ pealt täpid ära jätta, sest tihtipeale tundub, et esiplaanil on väljaannetel kasumi teenimine, mitte sisulised asjad.

Sellest tuleneb paraku kohe teine puudujääk, pealiskaudsus. Kiirus ajab taga, ajakirjanduses on kõva konkurents, kõik tahavad midagi teatades esimesed olla. Uus meedia sunnib maksimaalset operatiivsust, kiirustamist ka teistele peale. Tihtipeale pole ajakirjanikel võimalik süveneda sellesse, mida nad teevad, vaid tekib omamoodi kallak tootmise poole. Kõneletaksegi toodetest ja ühikutest, uues meedias on teadagi klikid tähtsad – see kõik aga kipub vahetevahel käima sisu arvel. Tuleb meelde Juhan Peegli omaaegne ütlus „Ajaleht peab tooma kasumit, aga ta peab olema ka lugejale kasulik.“ Tasakaal on kohati natuke paigast.

Kolmandana heidetakse meie ajakirjandusele muidugi ikka ette, et kohati tükib ta kolletuma, et ka soliidne ajakirjandus võtab kollaseid jooni. See on tegelikult kasumi teenimisega loomulikult otseselt seotud. Ega selle koha peal asi veel väga hull ei ole, kõik veel päris kollaseks pole kätte läinud.

Millal see vanker allamäge veerema hakkas?

Kas seda just nii defineerida saab – need on lihtsalt mõneti paratamatud muutused. Tendentsid on üldised, mitte meil sündinud. Kui meil kapitalistliku majanduse põhimõtted jälle ausse tõusid, oli see ilmselt üks kaasnähte ja hakkas pihta juba 1990ndatest.

Tänases ajakirjanduses tegutsejad on ju suures osas sinu õpilased või vähemasti õpilaste õpilased. Tunned endal praeguse seisu ees ka mingit vastutust?

Eks pisut ikka, aga ma ei taha enda ja oma kolleegide õpilaste kohta üldiselt ja üldistatult küll midagi halvasti ütelda. See on ilmsesti jälle teistmoodi paratamatu, et mitte kõike, mida kuue samba taga on õpetatud, ei ole kõik ajakirjanikud oma töös silmas pidanud või ei ole saanud silmas pidada. Arvan siiski, et ajakirjanikust endast sõltub ka küllalt palju, mismoodi ta oma tööd teeb, millest ta kõige rohkem huvitatud ja milles pädevam on. Ainult olude ja aegade süüks kõike ajada pole ka õige.

Eks selle koha pealt oleme õpetajatega ise küll pisut süüdi, et pole osanud kasvatada muude omaduste kõrval piisavalt iseseisvust, visadust ja vastutust oma lugeja-kuulaja-vaataja ees. Vahel unustatakse see viimane üldse ära: kas ajapuudusest, mugavusest või tõesti olude sunnil minnakse kompromissidele ka seal, kus ei tohiks. Ajakirjandus on alati olnud kollektiivne töö, aga praeguse ja ehk ka eelmiste põlvkondade kaitseks ütleksin siiski, et kõik, mis tänases ajakirjanduses head on, on paljuski seotud Tartu ülikooliga ja meie osakonnast saadud haridusega. Loodan, et me õppejõududega nüüd väga suured süüdlased ka ei ole.

Mida me siin ja praegu olukorra parandamiseks teha saaksime?

Üksikule ajakirjanikule paugupealt retsepti anda on küll keeruline. Jääb üle vaid soovitada sedasama, mis eelmistes vastustes. Kui nendele külgedele, mis ajakirjandustöös praegu logisevad, rohkem mõelda ja katsuda teha, mis ajakirjanikust endast oleneb, eks siis läheks kogupilt ka rõõmsamaks.

Oktoobris peetud EAASi konverentsil pidasid kriitilise kõne just Tartu ajakirjanduse teemal. Mis nõu meile, Tartu ajakirjanikele, annaksid?

Ega muud kui seda, et peaksite tajuma pidevalt seda, et olete Tartu ja laiemas mõttes ka Lõuna-Eesti ajalehe töötajad, ning just selle pilguga veelgi terasemalt asjadele vaatama. Loomulikult teete seda ka praegu. Aga tuleks vahetevahel nii endalt kui toimetuselt küsida, kas oleme teinud kõik selleks, et Tartu elu ja probleemid lehes piisavalt ja põhjalikult esitatud oleks, või jääb midagi puudu. Siis tuleks üksi ja ühiselt mõelda, kuidas puudujääkidest augud ära täita. Et Tartu oleks adekvaatselt ja linna rolli vabariigis arvestades kajastatud. Seda aga hetkel küll Tartu ajakirjandust jälgides öelda ei julge, et teil täielik pilt oleks, mida siin tehakse ja mõeldakse ja kuhu poole liikuda tahetakse.

Mis roll Tartul riigis olema peaks?

Tartu peaks olema ikkagi, nagu ta ajaloos on olnud, Eesti vaimupealinn, tasakaaluks sellele äristumisele, mis aset on leidnud ja kus pealinna roll majandusliku keskusena on mõistetavalt palju suurem kui ükspuha millisel teisel paigal Eestimaal. Tartu vaimu elushoidmine võiks edasi viia.

Mis ajakirjanikku siin hoidma peaks? Palka tahaks ju ikka saada.

Jõuame jälle alguse ja kasuajakirjanduseni tagasi. Selle kõrval, et on vaja elada ja peret toita, peaks siiski olema ka missioonitunnet, mida Peegel meis kasvatas. Kõlab võib-olla õõnsalt, aga see tunne võib ju avalduda ka praktilistes tegudes, peaasi et ta kaduma ei lähe. Ajakirjanik teenib ikkagi üldsuse huve ning erakonnad ja firmad pole see peamine väärtus, mille järgi peaks tööd seadma.

Mis on Tartus need probleemid, millele me piisavalt tähelepanu ei pööra?

Võib-olla just see, et ajakirjandus pole osanud või saanud mõtelda eetilisele küljele. Vaimsete väärtuste esiletõstmine ja edasiarendamine ülikoolilinnas vääriks ehk ivake rohkem vaevanägemist.

Lõpetuseks midagi positiivset ka – keda siinsetest ajakirjanikest esile tõstaksid?

Ei tahaks küll konkreetseks minna. Küsimus on väga isiklik, sest küllaltki suur osa neist on minu õpilased olnud. Ei ole niisama lihtne neid sortima hakata nagu kartuleid või apelsine. Ütleks vaid seda, et neid on õige mitmeid, kes lehes kenasti silma paistavad ja mitte ainult mulle, kes neid tunneb, vaid ka kõrvalseisjale. Seda ärksat vaimu ja uute teemade ja haakekohtade leidmist on õnneks ikka omajagu.

Ei tahakski, et minu jutt tänase ajakirjanduse kohta väga tumedates värvides jääks. Kõnelesin rohkem pahupoolest ju sellepärast, et head asjad toimivad nagunii, aga halbadest oleks vaja lahti saada. Et sinna jõuda, oleks vaja teadvustada, mis asjad siis vähemalt mõne tartlase arvates halvad on.

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 06/04/2016 19:43:39



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.39471316337585