Küsitlus

Keda usub?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

“Edgar Savisaarel uus hingamine” – selline pealkiri võiks ju vabalt kaunistada mistahes väljaande tänavusigi esikaasi, kuid tegelikult pärineb 1994. aasta 7. aprilli Liivimaa Kroonika esiküljelt.

Pealinna saadetud luurepatrull teavitab ajakirja Kroonika eelkäija lugejaid sellest, et juba mõnda aega võib Toompea võimukoridorides ringi liikumas näha heatujulist ja teotahtelist Savisaart. “Mainitud persooni nähes ei tahaks kuidagi uskuda, et just Savisaare targa juhtimise ja näpunäidete all kujues meie päevaseks leivanormiks 120 grammi, bensiinipuudusel seisid kiirabibrigaadid ning evakueerimise päästis üksnes valitsuse vahetus,” heietab toimetuse analüüs.

Tõdetakse, et kui veel mõni kuu tagasi tõusid üksnes pensionärid ja venelased Savisaart nähes tagajalgadele, siis nüüd on olukord muutunud. Kõigepealt õnnestus riigikogu aseesimehel organiseerida erakondadevaheline ümarlaud, kuhu kõik peale Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ka kohale läksid. Seejärel andis ta ainuisikuliselt välja Seitsme Päeva järjekordse numbri ning korraldas poliitilise sõu – nimelt möödus neli aastat päevast, mil moodustati Savisaare valitsus ja algasid igalaupäevased raadiojutlused.

Tõele au andes tuleb siiski möönda, et liivimaalaste teravad torked ei taba selleski numbris siiski vaid Keskerakonna kauaaegset liidrit. Oma nätaka saab kirja ka tulevane sariminister Rein Lang, kes on Kuku raadio “Keskpäevatunnis” mingil põhjusel siinseid suleseppasid tõrvata julgenud. Toimetus soovib raadiomehele kiiret paranemist, lisades: “Teatavasti on Langil viimasel ajal naistega probleeme olnud.” Juhtkirjas aga õhkab Piret Tali prohvetlikult: “Homod juba nõuavad õiguseid, miks siis mitte ka nekrofiilid?”

On sümboolne, et ka 22 aastat hiljem hõljub Savisaare vaim tema tegevusraadiusest justkui kaugemale jääva Taaralinna kohal. Nüüd oleme lisaks pälvinud ka au isakese alajäseme hoiustamiseks. Et aga just kauaaegne kaasvõitleja ja parim sõber Aadu Must kunagi juhi trooni lõunaosariikides kõikuma lööb, ei osanud 1994. aastal ilmselt veel keegi aimata. Jõudis ju Must ise Keskerakonda alles kahe aasta pärast, toimetades kõnealusel ajal hoopis skandaalsete kuningriiklaste ridades.

Endiselt on ühiskonna valvekoeral hambus ühistranspordi võlu ja valu. Kirjeldatud murekohad aktsiaseltsi Maur tegevuses näivad isegi omaaegses kontekstis sedavõrd õudsed, et leht on sunnitud loo pealkirjastama: “”Mauri” bussid sõidavad. Miks?” Kuigi puudustele on tähelepanu juhitud ka varasemates väljaannetes, tuleb tõdeda, et asjad ei taha kuidagi paremaks muutuda.

Nimelt on monitooring tuvastanud 2. aprillil kell pool üksteist Tallinna poole põrutanud neljarattalise. “Buss küll tundus veidi viltu seisvat, ehkki rattad olid tugevasti asfaldil, mitte mõni neist kusagil äärekivi peal,” meenutatakse nähtut. “Vaatamata sellele ja aparaadi räämas välimusele leidus paarkümmend vaprat, kes end kipakasse metallkarpi surutasid, tolmust ja räkast läbi ning üle astusid, valmistudes teekonnaks pealinna.”


Pilk kuulutusteküljele annab aimu, mis ärisegmendist üha jõukamaks muutuva lugejaskonna kõrval legendaarse ajalehe sissetulek pärines.

Mõõduka kiirusega toterdas omnibuss läbi vihmase kevadhommiku suurteele, raporteerib žurnalist Ants Muru. Neanurme külavahes aga käiski oodatud pauk ära, sest esimene parempoolne ratas oli otsustanud loobuda kaitsvast kummikihist. “Loomuliku käitumisena näis ka see, et reisijate teavitamist juhtumist või, jumal hoidku, nende ees viivituse pärast vabandamist ei peetud endi vääriliseks,” lajatas reporter. “Bussijuhtide ainus kontakt rahvaga järgnenud poolteise tunni jooksul oli õuest kostev röögatus: “Ärge hüpake seal, lapsed!”. Kusjuures ükski bussisviibinuist isegi ei kõndinud.”

Muru resümee on lihtne: kui eelistate kulutada kaks-kolm krooni enam ja jõuda kohale kavandatud ajal, siis ärge Mauri teenuseid kasutage, vaid küsige kohe bussijaamas piletit ostes, millise firmaga tegu on! “Sellise Soome rämpsuga ei tihkaks aus inimene sõita isegi autoturule, kus see kolmekohalise summa eest maha müüa,” kinnitab ajakirjanik.

Nii uskumatu kui see ka pole, on tänaste Superbuside ja Simple Expressidega võimalik pealinna vurada isegi nominaalhindades soodsamalt kui omaaegsete Mauridega, vahepealsest inflatsioonist rääkimata. Ants Muru eesmärk täitus siiski alles 2005. aastal, mil Maur kotid kokku pakkis. Tingimuste poole pealt oleks aga paslik tsiteerida Lux Expressi värske Lounge-kontseptsiooni tutvustust: varustuses on personaalne puutetundlik meelelahutuskeskus, reguleeritavad istmed, pistikud elektroonikaseadmete laadimiseks, samuti tasuta kuumade jookide automaat.


Miss Tartu teadis kindlalt lubada seda, et ka järgneval hooajal on tema juuksevärviks blond. Ain Protsin

Iseenesestmõistetavalt ei saa õigest 1990ndate väljaandest puududa ka missirubriik, kus seekord lööb laineid 1994. aasta Miss Tartu Lea Silman isiklikult, kes alatult üleriigiliselt võistluselt kõrvale on jäetud põhjendusega, et sinna pääseb Tartust vaid üks osaleja. “Mulle ei meeldi, kui mulle valetatakse,” räägib ta eksklusiivintervjuus Ingrid Veidenbergile, kes pärast vahepealseid sidemeid samuti Liivimaa Kroonikas töötanud Inno Tähismaaga nüüd taas vana perekonnanime juurde naasnud on. “Tegelikult oli näiteks Võrust nii miss kui ka esimene kaunitar ja Tallinnast polnud kedagi.”

Lea Silmani edasised tegemised on paraku saladusloori mähitud. Vaid 2001. aastal on ajakirjandus ta hetkeks välja tirinud, et hetkeseisu stabiilseks ja rahulikuks, kuid rutiinseks nimetada. Küll on pisut kuulda olnud 1995. aasta Miss Tartust Kadri Mustast.

Autor: Liivimaa Kroonika / Tartu Ekspress, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 07/04/2016 02:07:06



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.1500940322876