Küsitlus

Kas ligipääsu Emajõe kallasrajale tuleks parandada?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Kuigi pildil on klaver tagaplaanil, on etenduses tema kui objekti roll suur. Are Tralla

Möödunud laupäeval esietendus Sadamateatris ballett „Klaver“, mille lavastas pikka aega Vanemuise baleriinina töötanud Marika Aidla.

Lugu tummast klaverimängijast on saanud tuntuks filmiga „The Piano“. Samadel ainetel on ilmunud ka raamat. Marika Aidla lavastuses on kasutatud Michael Nymani, Dario Marianelli, René Aubry, Brian Crain‘i heliloomingut. Tartu Ekspress uuris lavastajalt, kuidas esialgu üldse mitte balletiks kirjutatud tükk säärase vormi sai.

Miks teos „Klaver“ teid kõnetas nii, et otsustasite selle balletina lavastada?

Kõigepealt sattus mulle kätte film ja seejärel lugesin läbi raamatu. Mulle tundus see teos väga koreograafiline. Pealegi, eks ma olin ise sellises faasis, et mind kõnetas teose põhiline tuum ehk ela ise ja lase teistel ka elada. See film ja raamat mõjutasid mind väga palju. „Klaver“ pole kirjutatud balletiks ja mingis mõttes see ongi tore, sest siis pole juba sisse tallatud radasid.

Mis roll on etenduses klaveril?

Klaveril on etenduses väga suur roll. Tema on see objekt, mille ümber kogu tants käib. Pill jäetakse kolimisel ratsionaalsetel kaalutlustel randa ja see üks otsus on see, mis lükkab kogu loo käima. Samas püüdsin mitte üle tähtsustada ühtki süžeeliini, püüdsin kõiki võrdselt käsitleda. Sellepärast on areng laval selline, nagu ta praegu on. Klaver on kõige käivitaja, ent tema lugu polegi kõige tähtsam, olulised on inimeste lood. Etenduse naispeategelane ongi see klaver ja muusika.

Kui palju idee muutus?

Algupärane oli teistmoodi. Esialgu oli plaan, et klaverit laval polegi, on vaid videopildil. Kui tõime projekti üle Sadamateatrisse, siis tekkis võimalusi juurde.

Kuidas esietendus läks?

Esietendus läks üle ootuste hästi. Kõik viperused juhtusid enne ära. Kogemus on näidanud, et mida rohkem läbimänge teha, seda vähem ootamatusi esietendusel. Täismaja oli ja publikule meeldis. Mul on tantsijatega reeglina väga head suhted. Ma austan tantsijaid ja pole olnud probleeme. Ei saa kurta. Nii mõnigi osatäitja üllatas väga positiivselt.

Kes võiks tulla „Klaverit“ vaatama?

Lapsed võib-olla mitte, osad teemad on vast liiga julmad. Ma soovitan inimestel tulla vaatama seda avatud meeltega. On ju küll neid, kes ütlevad, et ballett ei meeldi... Enne esietendust just tuli üks paar Tallinnast vaatama ja naine ütles alles Mäos mehele, et me läheme balletti vaatama. Mees esialgu ehmatas, et misasja, mis balletti, mis jama. Aga tagasi sõitma ei hakanud ja kui tüki ära vaatas, oli väga positiivne.

Eks see on tavaline, ma olen harjunud sellega, et balletti suhtutakse tihtipeale eelarvamusega, aga ma soovitan sellele võimaluse anda.

Mida publik võiks kaasa võtta tükist?

Eks ta on esteetiline nauding, sest meil on imekaunis videopilt ja väga ilusad kostüümid ja imelised tantsijad, kes oma rolle imehästi teevad. Aga selle tüki moraal ongi vast, et ela ise ja lase teistel ka elada. Lase olla.

Mida järgmisena lavale toote?

Ideid on, töödeldaval tasandil. Järgmisena teen koreograafiat ooperile „Lucia di Lammermoor“, mida lavastab Roman Hovenbitzer. See tuleb aprilli alguses. Lühike aeg küll, aga eks ma teadsin seda ette. Pealegi, see on kordades teistmoodi, sest mina pole lavastaja, vaid teen koreograafiat.

Autor: Aet Rebane, aet@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 03/02/2016 22:50:11



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.19285011291504