Küsitlus

Kas toetad ahikütte piiramist?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Tartu fotograafi ja kirjaniku Juhan Voolaiu sulejoon on argistest „Kullamäe lugudest“ kolme aastaga galopeerides sürrealismi suunas liikunud. Tema viimne teos „Supergripp Anton“ kätkeb endas kuut jutustust, mis sunnivad lugejat aju virgutama.

Tahtmata kummalegi poolele liiga teha, tekkis raamatut sulgedes tahtmatult paralleel vene absurdikirjanduse käilakuju Daniil Harmsiga. Kirjanduslike võtete poolest jääb eestlane tublisti reaalsele elule lähemale, suisa piirmaile, hoides lugejat üht jalga pidi täiesti tavalisel tänapäeva Eestimaal, viibides viivuks vihmavihkavas Pärnus, kus suurimaks mureks Stefani pitsarestorani ootesaba pikkus, kirjeldades Balti jaama hoone tuviohtlikkust, Tartu moodullasteaedu, Taevaskoja kuklastepesi, et siis hetk hiljem tõsta muidu proosalisse, mitte midagi erutavat ütlevasse olustikku, fanatismi ja terrorismi vahel vahtralatvades balansseeriv põhjakäinud lapsstaar, peita Raekoja lava alla kabistamishimuline James Bond isiklikult ning saata jõulutaat rõdule suitsetama.

Ning seda kõike edastadagi peaasjalikult vähemalt seitsmerealistes hiidlausetes. Oluliselt lihvitumates mõistagi, kui minu poolt punnitatult valminud üle-eelmine. Nois ei kipu mõte oma rada uitama, kraavi kaduma. Isegi siis vist mitte, kui nad üle mitme lehe ulatuks. Vist. Võib-olla tulevate raamatute najal saame järele proovida.

Voolaiu raamatute tänuväärseks omapäraks võib veel pidada tegelaste oivalisi tutvustusi. Näiteks „Matt, Melli vanem vend, tumeda lokkis pea ja laia näoga mees, pisikeste, mustade ning kõõrdi vaatavate silmadega, laubal jooksmas pikk arm, mille tõmbas sinna närviline abhaas, kui kunagi ammu Jerevani turul noaga vehkis“.

Kuivõrd usutav või ebausutav on muidu lihtsamustriliste tegelaste kriisisituatsioonis sügavaisse olemuslikesse probleemidesse laskumine, kus muidu jõrm turvapealik tuleb hõlpsalt kaasa satisfikatsiooni ulatuse arvutamiseks hädavajalike Pythagorase valemitegagi, sõltub lugejast. Needki olukorrad võivad teenida taotlusliku utreeringu eesmärki.

Mõtlema paneb raamat igal juhul. Esimese hooga ehk kaugema kaarega kaasasörkijat selles, et miks taolist jaburust üldse kirja tasus panna. Pinna alla piilujaid loodetavasti kukalt kratsima ka selle üle, miks erinevalt põhiseaduses lubatust, ei ole elus tegelikult sugugi kõik võrdsed, vaid määravaks saab alatihti säärejooks, tuharajoon, peajämedused käsivarred. Tõik, et inimesed tegi tõeliselt võrdseks alles revolvri leiutamine, leiab siingi oma vaatenurga.

Absurdipaberisse mähitud ühiskonnakriitikast seega puudust ei tule. Nagu ka alatihti käeulatuses olevast surmas. Ja see poleks Juhani raamat, kui reis kaanest kaaneni mööduks ala korüfeede või korvpallita üldiselt.

Autor: Rasmus Rekand, rasmus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 11/11/2015 19:39:15



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.45904088020325