Küsitlus

Kas Tartu Ekspress peaks tegevust jätkama?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Alles äsja kutselistena tööd alustanud Vanemuise trupile saabusid sada aastat tagasi rasked ajad, mil kerkis koguni küsimus: kas on jõudu jätkata, kas paneme arvukaile raskustele vastu?

Asi oli alanud juba 1914. a märtsis seoses kohaliku väikekodanlusega põhjalikult tülli keeranud teatri ideelise innustaja ja näitejuhi Karl Menningu päevapealt lahkumisega. Tolleaegne näitlejanna Mari Möldre, siis veel Mizzi Mölleri nime all tuntud, meenutas: Menning oli kindlalt operettide ja operetipubliku vastu. Kui teatri juhatus otsustavalt operetti nõudis, lõi ta ukse kinni ja läks … Tahtsime kõik näitlejad koos trupist lahkuda, kuid Menning manitses meid jääma ja edasi töötama Ants Simmi käe all. Ta oli helilooja ja koorijuhi Juhan Simmi vanem vend, väljapaistev näitlejana, aga mitte näitejuhina.

Õppinud ülikoolis juurat, pärast lõpetamist 1906. a aga pühendunud näitekunstile. Menningu abil ja ülemjuhatusel proovinud kätt ka lavastajana. Nüüd tuli Simmil ainult oma andele ja kogemustele tugineda ja siin tekkisid raskused. Hakkas palavikulise kiirusega uusi tükke lavale tooma. Üks jant teise peale. Sekka ka üksikuid kaalukamaid näidendeid. Nii tuli 18 uut lavatükki poole aasta jooksul. Enam ei saanud juttugi olla hingestatud ja viimistletud mängust. Hea, kui jõudsid osagi pähe õppida. Vaja oli ju palju publikut saali meelitada, aga rohke publik jäi tulemata.

Siis lõppes hooaeg ja trupp läks ringreisietendusi andma. Samal ajal algas suur sõda, mis viis oma murede ja mobilisatsioonidega rahva mõtted kergest ajaviitest hoopis mujale. Tartuski hakati avaramaid hooneid ja sobivamaid maju sõjaväe tarvitusse võtma. See saatus ähvardas perspektiivis ka Vanemuise uut maja.

Postimehe ajakirjanik ja teatri juhatuse liige Anton Jürgenstein meenutas, et kuni 1915. a sügiseni olid sõjaväevõimud jätnud teatrimaja puutumata. Oli neilgi ohvitseridele ja siinsele vene publikule vaja mingit suuremat ruumi meelelahutuse pakkumiseks ja koosolekute korraldamiseks. Kui aga rinne Riia alla jõudis ja Jurjevist sai läti kütipolkude peamine tagalakeskus, siis määrati linna komandandiks lätlasest polkovnik. Tema nõudis – ja seda nädalavahetustel – Vanemuise ruume oma läti pidude ja heategevusettevõtmiste tarvis. Loomulikult tasuta. Aga just laupäeva- ja pühapäevaõhtused etendused olid seni aidanud täita teatri kassat. Selles asjas hakkasime julgelt vastu, mis viis teravuste vahetamiseni.

Õnneks evakueeriti Riiast Tartusse sõjaliselt tähtis posti- ja telegraafi peavalitsus. Pakkusime neile teatrimaja väikest saali koos kõrvalruumidega. Seda tingimusel, et suur saal näitelavaga, jalutusruum ja einelaud jäävad teatrile. Postiülemad olid nõus ja aitasid sõjaväe nõudmisi Vanemuise ruumidele tagasi tõrjuda. Nende sõnal oli kaalu, pealegi maksid nad seltsile korralikult üüri.

Aga pinged näitetrupi ja uue lavastaja vahel kasvasid. 1916. a kevadel esitas Vanemuise 21 näitlejast 11 lahkumisavalduse. Sellele lisatud protestikiri avaldati eesti ajalehtedes. Nii toodi tüli avalikkuse ette. Seltsi juhatus ei rahuldanud näitlejate nõudmisi, ning suurem pereheitmine saigi teoks. Teatrikunstile tuli see küll kahjuks, sest Vanemuises jätkus kergekaalulise ajaviiterepertuaari vohamine. Seda kuni Simmi lavastajaks oleku lõpuni 1921. a.

Vahepeal oli ta 1919–1920. a koguni Tartu linnapea, siis Postimehe toimetaja, konsul Saksamaal ning 1925–1940 Tartu hoiupanga juhatuse esimees. Nii et haaret ja pealehakkamist sel teatrimehel jätkus. Kunstiküpsust aga mitte.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 23/09/2015 18:52:23



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18441677093506