Küsitlus

Keda usub?

Ausmees: sport annab õiglase ellusuhtumise

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Uroloog Kristo Ausmees tunnistab, et kasvas ülikooli kliinikumist välja. Aksel Lõbu

37-aastane kolme lapse isa Kristo Ausmees juhib uroloogiameti pidamise kõrval Medita kliinikut, korraldab vennaga „Meie liigume“ üritusi inimeste liikumisaktiivsuse suurendamiseks ja veedab aega perega. 1996. aastal tõid arstiõpingud Ausmehe ülikooli Tartusse, kus ta praegugi elab, ent liikumisprojektidega jääb ta jätkuvalt seotuks Kagu-Eestiga.

Miks õppisite just arstiks?

See oli elu paratamatus, mõlemad vanemad olid tol ajal arstid, sugulaste hulgas on ka päris palju arste. Kuna mul olid üldiselt reaalained ja loodusteadusained tugevamad kui humanitaarained, siis oligi valida selle taustaga erialade vahel.

Selle asemel, et jätkata TÜ kliinikumis, tegite oma era­kliiniku. Kuidas sellele otsusele jõudsite?

Kliinikumides või suurtes haiglates tuleb mingil ajal sein ette. Ma ei ole tiimimängija, aga ma olen ka suhteliselt otse ütleja. Kui ma näen, et mingid asjad on valesti, sellest korduvalt räägid ja need ei muutu, siis on mõistlikum ära minna. Kui sinu panust piisavalt ei hinnata, on mõttekam kõrvalrada võtta.

Seal olid inimlikud ja administratiivsed faktorid, oli võimalus saada haigekassa leping, oli uus konkurss, kiiresti tuli tegutseda. Hea kolleegi doktor Gennadi Timbergiga lõime 2011. aasta alguses juriidilise keha, Medita kliiniku, taotlesime haigekassast lepingud, saime, tuleb tunnistada ka esimesel korral väga head lepingud nii Tallinnas kui Tartus uroloogiateenuse osutamiseks ja tegime kahe filiaaliga kliiniku.

Nii nagu ikka, inimesed kasvavad natuke lahku ja 2013. aasta lõpus tegime doktor Timbergiga otsuse, et jätkame eraldi, ilma igasuguste tülideta. Tema tegutses nagunii Tallinnas ja mina Tartus. Mina tahtsin laieneda ja Tartus oleme seda teinud ka. Uroloogia erialale on tulnud palju teisi lisaks: seitse eriala, kus on nii ambulatoorne vastuvõtt kui ka päevaraviteenused. Niipalju kui ruumi juurde tuleb, niipalju jääb kohe puudu ka.

Teie doktoritöö räägib sellest, kuidas mehe viljakusnäitajad sõltuvad elustiilist. Millest selline teemavalik?

Eesnäärmehaigused ja nendega seotud riskifaktorid ning eesnäärmehaiguste seos mehe muude reproduktiivhäiretega on kündmata maa, seda pole maailmas eriti uuritud. Järgmine samm on leida selle teema seest veel nišš, minu teadustöö teema oli üsna lai, see oli üks esimesi selle valdkonna teadustöid üldse.

Eesnäärme suurenemise ja põletikega ei tegeleta nii palju kui kasvajatega. Eesti on õnnelik koht, kus ühel ajal olid ühes paadis inimesed, et eesnäärmepõletikku ja viljakusnäitajate seost uurida, ja mitte ainult vanematel meestel. Seda teadmist, mida me kümne aasta jooksul saime ja artiklites kirjeldasime, kasutatakse ka tänapäeval.

Eesti meditsiinis on ennetustööd vähe. Kas inimesed tulevad liiga harva omal algatusel arsti juurde?

Eesti meditsiinisüsteem kahjuks on üles ehitatud tagajärgedega võitlemiseks, mis muutub järjest raskemaks. Haigused progresseeruvad, inimesed muutuvad vanemaks, krooniliste haiguste osakaal kasvab, arstijärjekorrad on tänapäeval ikkagi meeletult pikad. Me hoiame kliinikus teadlikult järjekordi enamikul erialadel lühemana kui kuu aega (uroloogias on see natuke pikem), et inimesed saaksid varem arsti juurde.

Minu arust ongi see, et meil on järjekorrad nii pikad, tegelikult põhjuseks, miks me lõppkokkuvõttes raiskame meeletult palju omaenese sotsiaalsüsteemi raha tagajärgedega võitlemisele. Kui inimesed jõuaksid varem arsti juurde, siis rahahulk, mis kuluks meditsiinisüsteemile, jääks küll samaks, aga see saaks palju efektiivsemalt ära kulutatud, rohkem inimesi saaks arstiabi.

Seega teenustasuga erakliinikute süsteem on lahendus järjekorraprobleemile?

Ma arvan, et kui Tartus ei oleks praegu erakliinikuid, oleksid kliinikumi järjekorrad kaks korda pikemad, nii on igal pool. Erakliinikute huvi on võimalikult palju n-ö mahtu teha. Kui kogu Eesti meditsiin oleks turumajanduslikult üles ehitatud, siis oleks ka järjekorrad haiglavõrgu haiglates palju lühemad.

Mida rohkem on teenusepakkujaid, seda parem on kvaliteet, seda rohkem on inimestel valikuvõimalusi ja sellest võidavad ainult inimesed. Suurhaigla juhiga läksime pool aastat tagasi väga teravalt vaidlema sel teemal. Pärast seda, kui ma tõin talle ühe elulise näite, sai ta aru, et erakliinikuid on vaja. Nimelt: 20 aastat tagasi oli meil üks toidupood, kus letid olid tühjad, ja kui kaup tuli, pidid sa järjekorras seisma tunde tööaja arvelt – kas sa vahetaksid selle tänase seisu vastu, kui kõik poeletid on lookas, kui iga nurga peal on erinevad firmad, kes pingutavad selle nimel, et sa oleksid nende klient?

Haiguste ennetusega on seotud ka inimeste liikuma saamine. Kas rahvaspordiürituste korraldamiseni viiski arstlik soov inimeste tervist parandada?

See oli kindlasti üks soov. Ma olen ise olnud spordimees väikesest peale. Suusatamine, jooksmine, pallimängud, suvel ujumine oli meil maal, kus ma noorena elasin, ikkagi põhitegevus. Tol ajal ei olnud arvutit, internetti ja arvutimänge ja selge, et me olime värskes õhus rohkem kui tänapäeva lapsed.

Ülikooliajal nii õppimine kui ka suur linn võtsid oma aja ja mu tervisenäitajad läksid tohutult allapoole, ma tegelesin spordiga palju vähem. Ja siis ma nägin seda ja sain aru, kui oluline on tegelikult regulaarse füüsilise koormuse roll.

Teiselt poolt arstina näen seda, kui vähe inimesed oma tervisest hoolivad, kui vähe nad tõesti liiguvad ning kui palju kaalutõus ja istuv eluviis mõjutab nende tervist.

Eelmine aasta oli liikumisaasta. Kas saime eestlased rohkem liikuma?

Ma usun, et iga aastaga liigub üha rohkem eestlasi. Kõige suuremaks muutuseks on see, et kaasa löövad lapsed, kes kümme aastat tagasi ei olnud harjunud liikuma. Võrreldes viie aasta taguse ajaga eestlased liiguvad ja hoolitsevad füüsiliselt oma tervise eest ilmselt rohkem kui toona. Aga samal ajal on see protsent ikkagi väike. Mõjutavad väga paljud elustiili faktorid: töö ja tööaeg, kõiksugused ahvatlused, mis on seotud mõnuainetega või meid ümbritsevate võimalustega.

Nii et inimeste liikuma saamiseks peate oluliseks just laste kaudu nende vanemate mõjutamist.

Eks ongi see mõte, et kui algul käid lapsega ja saad selle pisiku ja kui laps kodus ütleb: „Issi, minu ratta paned sa auto katusele, aga miks sa oma ratast ei pane?“ Ma arvan, et üks parimaid asju, mis paneb inimest mõtlema oma elustiili valikute peale, on tema oma lapse arvamus. Mõnes mõttes ma teengi seda oma laste jaoks, et nad oleksid terved, et nad ei satuks süstla otsa, et nad tahavad, et neist oleks tulevikus ühiskonnale rohkem kasu.

Sport on üks kõige õiglasemaid tegevusi. On muidugi palju valskust ja dopingut. Aga just laste sport on see, mis annab väga õiglase ellusuhtumise. Kui sa teed oma asja hästi ja pühendumusega, siis on võimalik kuskile jõuda, see on lihtsalt üks elu õppetund. Kas päris tippu, see ei sõltu enam väga palju sinust, seal hakkab laste puhul rolli mängima eelkõige looduslik anne.

Autor: Aksel Lõbu (Lõunaleht), toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 28/05/2015 01:25:11



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.19931578636169