Küsitlus

Millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel? (Võitja pääseb finaali.)

Aasta 1915 – suur sõda aina laieneb

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Karm tegelikkus hajutas peagi esialgse lootuse ja ärplevad lubadused, et sõda saab varsti läbi ja mehed 1914. a jõuludeks koju. Tegelikult maailmasõda üha laienes ja muutus tapmisviisidelt järjest julmemaks. Võitluste raskuspunkt – vaadates Saksamaa seisukohalt – kandus 1915. a läänest itta.

Läänerinne oli tardunud Belgia rannikust läbi Prantsusmaa Šveitsi piirini pideva rindejoonega kaevikusõtta. Kumbki pool ei suutnud siin otsustavat murrangut saavutada. Küll kavandas keiserliku armee juhtkond tsaaririigi sõjast väljalöömist, et 1916. aastal asuda suurele pealetungile läänes. Ja idarindel saavutasid sakslased 1915. aastal ka – kuigi mitte otsustavat – edu.

Inglismaa ja Prantsusmaa meelitasid Itaalia meelt muutma ja maikuu lõpul hoopiski Austria vastu sõtta astuma. Tasuks lubati heldelt maad ja merd nii Tiroolis kui Aadria mere rannikualadel. Kolm Antandi riiki asusid omavahel ka Ottomani impeeriumi jagama. Venemaa pidi saama Konstantinopoli ja Anatoolia poolsaare idaosa. Britid Mesopotaamia ja Araabia poolsaare ning prantslased Süüria koos Palestiinaga. Aprilli lõpus alustasid lääneriigid W. Churchilli plaani kohaselt suure dessandiga Dardanellide operatsiooni, mis aga kukkus läbi. Küll innustas see Türgi võime kiirustama armeenlaste vastu suunatud julma genotsiidiga, mida armeenlased pole siiani andestanud.

Laienes ka sõda merel. 1915. a alguses kuulutas Saksamaa kogu Briti saari ümbritseva ala sõjapiirkonnaks, kus võidakse uputada iga – ka neutraalse riigi – laev. 7. mail nii juhtuski. Allveelaeva U-20 torpeedodest läks põhja luksuslik hiigelaurik Lusitania. 1198 hukkunu seas oli 124 USA kodanikku, mis kutsus Ühendriikides esile nõudeid loobuda neutraliteedist ja asuda sõtta Antandi poolel. Selle teokssaamiseni kulus veel oma kaks aastat.

Saksa laevastik tegutseb üha aktiivsemalt Läänemerel. Aitab suurtükitule ja dessantide maalesaatmisega okupeerida Kuramaad ja tungib augustis läbi Irbeni väina Liivi lahte. 19. ja 20. augustil tulistavad Saksa sõjalaevad oma jõu näitamiseks Kuressaaret ning Pärnut. Uute rünnakute ja ulatuslikuma dessandi kartuses kiirustavad tsaarivõimud siit evakueerima riigiasutusi ja koole. Pärnus lastakse õhku koguni elektrijaam ja põletatakse maha Saksa kapitalile kuulunud Waldhofi tselluloosivabrik.

Selle hävitamisega olid seotud mõnedki kahtlased lood. 1899. a tegevust alustanud vabrik oli oma 3000 töölisega suurimaid, kui mitte suurim, kogu Euroopas. Vabrikut varustati toorainega ümbruskonna metsadest kitsarööpmelise raudtee kaudu, mille üks jaamadest kandis iseloomulikku nime – Papiniidu. Mürgised heitveed lasti öösiti jõkke, mis kahandas järsult Pärnu lahe kalavarusid ning suvitajate hulka.

Otsus Waldhof likvideerida oli langetatud juba enne vaenlase laevastiku sõjaretke Pärnu alla. 600 vagunit vabriku seadmeid saadeti Permi, mõnevõrra vähem Soome paberivabrikutele. Täpse arvestuse puudumine võimaldas sulitempude sooritamist. Tsink ja vask läksid Petrogradi sõjatehastele ning veerem – 4 vedurit koos sajakonna platvormvaguniga – Peeter Suure merekindluse ehitustöödele Tallinna. Tsaariväe sapöörid asetasid varakult lõhkelaengud selleks ettenähtud kohtadesse ja jäid ootama vaid käsklust. 1915. a 20. augustil käsk antigi ja Waldhofi tselluloosivabrik lakkas olemast. Oli see Pärnule õnnetus või hoopiski õnn – raske öelda. Oleneb, kelle seisukohalt võtta. Pärnu jõe suudmeala ja Edela-Eesti metsad olid igatahes päästetud.
Septembri lõpus 1915 läks Tartust teele esimene ešelon ülikooli kunstimuuseumi varadega. Sihtkoht: Volga-äärne Nižni-Novgorod. See oli juba ohtlik märk Tartule.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 20/05/2015 23:09:27



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.17979598045349