Küsitlus

Kas toetad ahikütte piiramist?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Kahe maailmasõja vahelisest Tartust on kirjutatud õige palju. Küll nostalgilis-ilutsevas, küll asjalik-kriitilisemas laadis.

Mulle isiklikult on ühed sümpaatsemad Ott Kangilaski (1911–1975) meenutused. Need nägid trükimusta äsja ilmuma hakanud ajakirja Akadeemia 1990. a 3. numbris, seega postuumselt. Meenutaja ise oli lahkunud 1975. a 28. aprillil ja see 40. surmaasta daatum andiski tõuke nii käesoleva kui järgmise pajatuse teema valikuks.

Teatmeteosed määratlevad Ott Kangilaskit nii kunstniku ja prosaisti kui ka graafiku ja publitsistina, mis sisuliselt tähendavad ju ühte ja sama. Sündinud Viljandimaal taluperes, tuli 12aastasena Tartu poeglaste eragümnaasiumi elik Poikasse tarkust taga nõudma. Gümnaasiumi lõpetas siiski Viljandis, et seejärel studeerida Tartus ülikoolis 1931–1935 kunstiajalugu, kirjandust ja rahvaluulet.

Samal ajal õppis Pallases graafikat ja osales agaralt üliõpilasselts Veljesto ettevõtmistes. Sai populaarseks just sügishooaja suursündmuste, ajakajaliselt pilavate mardiooperite ühe põhiautorina. Seda värsistatud lavatekstide loomisel.

Halvenev tervis sundis Kangilaskit stuudiumi katkestama ja kodukohta naasma. Ometi lõpetas 1943. a Pallase järglasena tuntud Tartu kõrgemad kunstikursused ja teenis hiljem leiba nii följetonisti kui karikaturistina, põhiliselt aga lasteraamatute ja luulekogude illustreerijana, innustudes nii rahvaluule kui Eesti looduse kujutamisest. Oli üks Eesti looduskaitseseltsi asutajaid ja selle auliige. Laiema tuntuse tõi talle koos vennapoja Jaak Kangilaskiga koostatud hästi tüse „Kunsti kukeaabits“ (1967), mis juhatas paljusid huvilisi kunstiloomingu ajaloo ja tehnika juurde. Tiraaž 10 000.

Aasta hiljem ilmus „Loomingu“ raamatukogu sarjas (tiraaž 22 000, hind 10 kopikat) Ott Kangilaski vestekogumik „Jutulõng“, mille rahvaloomingule tuginevast sõnakoomikast olgu toodud järgmine näide.

Konnade riik

Vanal hallil ajal asunud seitsme mere taga konnade riik. Seal olnud kõrgele arenenud riigikord.
Kõigepealt valinud ülikonnad endale juhtkonna. See hakanud siis riiki valitsema, abiks veel erakonnad. Administratiivüksuste pealikuteks olnud kihelkonnad ja valdkonnad. Bürokraatia lippu hoidnud kõrgel ametkonnad. Kõrgemaid ühiskonnaklasse rõhunud kõrgrõhkkonnad, madalamaid madalrõhkkonnad.

Tööliskonnad teinud tööd, maakonnad tegelenud põllumajandusega, vesi- ja jõgikonnad laevanduse ja kalapüügiga, metskonnad aga elanud metsas puude otsas. Vahtkonnad töötanud vahtkummitehases. Kärnkonnad rauavabrikutes kärnategijatena, õhkkonnad kaevandustes õhkijatena. Pagaritööstusi juhtinud leibkonnad, sööklates aga olnud peakokkadeks padakonnad. Tarbijaskonnad tarbinud toodetu ära, elanikkonnad aga elanud niisama.

Rahva juurdekasvu eest pidanud hoolt eriti välja valitud sugukonnad – mees- ja naiskonnad. Ja hariduselu juhtivale koolkonnale allunud teaduskonnad.

Lugu läheb veel edasi, aga piisab vast eeltoodustki Ott Kangilaski sõnaosavuse kinnitamiseks. Mulle tuli see sageli meelde, kui kuulsin/lugesin enne valimisi erakonnapoliitika kirumist. Või siis varakevadisest konnade üle magistraalmaanteede aitamisest.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 22/04/2015 22:59:47



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.38053417205811