Küsitlus

Kas toetad ahikütte piiramist?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Selle 1944. a sõjasügisel sündinud loo jutustas mulle nii paarkümmend aastat tagasi Arnold Karu – vanematele tartlastele teada-tuntud täitevkomitee esimehena perioodil 1964–1973.

Oli II grupi sõjainvaliidina määratud 1944. a augusti lõpul linna saabunud operatiivgrupi liikmeks kommunaalmajanduse alal. Allus vahetult V. Gailitile – täitevkomitee esimehe asetäitjale. Gailit oli vähese hariduse ja jõulise kõneviisiga tööline, samas temperamentne ja agar organisaator, kes ajas nii mõnegi vigase asja korda.

Karu meenutas. Täitevkomitee paiknes juba raekojas, kui ühel päeval põrutas Gailit mulle peale: „Kurat! Kas sa mees ka tead, kurat, et linnarahvas ei ole märtsist peale sauna saanud!“ (Lisan omalt poolt – märtsis oli Tartut tabanud punaväe suur õhurünnak ja viinud saunad rivist välja.) „Egas mina selles süüdi ole, aga nüüd lähed ja paned Emajõe sauna käima!“

Sõjajumal oli Tartu saunadele millegipärast halastanud – kõik peamised saunahooned olid alles. Ainult elektrit ei olnud, veevärk ei töötanud, küte puudus ja paljud aknad klaasideta. Erand oli Emajõe saun, kus oli pesuvett ammutatud otse jõest oma pumpade abil. Ja tartlased käisid meelsasti pesemas pehme jõeveega. Nädalavahetustel oli siin olnud haritud meeste omaette kooskäimise koht.

A. Karu jätkas. Lähen seda sauna siis vaatama – lugu pole kiita. Ei elektrit, ei kütet, torud vajavad putitamist. Aga mõned kogenud saunamehed on kohal ja nende abil hakkab remont peale. Ajutise eluaseme leian sauna II korrusel, endise omaniku Brunovi majajäetud korteris. Pöördun sõjaväelaste poole – nemad on ju oma meeste saunatamisest huvitatud. Meil kujuneb välja igati hästi funktsioneeriv naturaalmajandus. Raha ei mängi selles mingit rolli. „Küttepuid tahate? Toome! Tasute samagonniga!“ „Kust saate puid?“ „Ah, kõik metsaservad väljavedamata puuriitu täis. Andke ainult joogipoolist!“ „Pudel koorma eest?“ „Vähe!“ „Kaks pudelit?“ „Ah, davai.“ Ja hakkasidki võimsad Studebakerid puukoormatega sauna õue veerema.

Kust aga saada puskarit? Isa maamees, tal on tutvusi. Selline kaup – liiter samakat liitri petrooli vastu. Petrooli sai jälle staršinadelt, kel armee vedelkütust piisavalt käes. Nii sai saun köetud ja Gailit andis pisut elektrilimiitigi koos käsuga: oktoobripühadeks olgu saun avatud! Pane linna peale paar teadet üles. Lehes ära teata – litsuvad veel sauna lõhki

Emajõe taasavatud sauna esimene päev on mul elu lõpuni meeles. Ärkan 6. novembri varahommikul mingi müra peale. Avan akna ja vaatan välja: armas taevas, kus on rahvast! Saba ots ulatub Laiale tänavale botaanikaia väravani. Välisuksed tahetakse maha murda. Annan korralduse: täna saun piletiteta, ainult tehke kähku. Aga kus sa teed, kui kerised üleköetud ja leil vägev. Mitmelgi saunalisel hakkab halb, tuleb neid Toomele tohtrite hoole alla toimetada. Sanitaarautosid ei ole, hädast aitavad välja üksikud veomasinad. Peamiselt sõjaväe omad.

Nii et tööle hakkas see Emajõe saun. Tõsi – sagedasti tõrgetega. Voolu saime Ropka lauatehase generaatorilt, aga paraku katkendlikult. Jäid pumbad seisma, olid ka kraanid kuivad. Loputa siis seebivaht maha millega tahad. Mõned hakkajad poisid tulid appi – sauna aknast ulatatud kibuga tõid Emajõest vett, aga küsisid selle eest rubla. Mõni enamgi. Nii et pesuruumi tasus minna paberraha näpus – siis oli loputusvee saamine kindel. 1945. a märtsi alguseni jamasin selle saunaasjandusega. Siis saadeti mind Grand hotelli juhatajaks, et seal kord majja lüüa. Aga see on juba teine lugu.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 09/10/2014 08:43:53



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.37829804420471