Küsitlus

FINAAL: millist ideed toetad kaasava eelarve hääletusel?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Eelmisel nädalal oli juttu lahkhelidest ja eriarvamustest Vanemuise seltsi juhtkonnas.

Menningut süüdistati sellise repertuaari valimises, mis peletavat just jõukama publiku eemale. Külastatavuse osas ei saadud aga kurta. 1913. aastal toodi lavalaudadele üldse 23 tükki, millega anti 92 etendust 33 338-le pileti ostnud vaatajale. Lisaks veel priipiletiga sissesaanud. Nii et igal etendusel oli saalis oma 400 huvilist, teinekord enamgi.

Samal ajal nuriseti, et Vanemuises olevat vähe lusti ja nalja, laulumänge ja operetti. Selliseid etendusi, mille vahejal jalutades saaks näidata uusi moekleite, samas uudistades, mis teistel seltskonnadaamidel seljas on. Et hiljem seda kõike sõbrannadega pikalt ja laialt arutada kohvitassi taga. Menning nägi aga Vanemuises eelkõige näitekunsti templit ja oli odava trille-tralle vastu.

Asja arutati teatri juhatuses. Esialgu jäid Menningu suuna pooldajad peale. Siis jõudis kätte 1914. a 8. märtsi peakoosolek, mille kohta Vanemuise truppi kuulunud nooruke Mizzi Möller / Mari Möldre kirjutas järgmist. Seda juba vanaduspõlves oma memuaarides. „Kuigi juba aastaid kestis urgitsemine Menningu noore teatri aluste kallal, tuli lõpp meile kõigile ootamatult nagu piksekärgatus selgest taevast. Koosolekusaali näitlejaid ei lubatud. Jälgisime seda lavalt suletud eesriide tagant.

Koosolek oli äge, kärarikas ja kurjaennustav. Menning tõrjus kõik süüdistused enesekindlalt, faktide ja arvude najal. Vahetevahel tõusis lausa laadalärm ja paistis, et võib minna käsikähmluseks. Kui lõpuks hääletusel tõsise teatri tegijad vähemusse jäid, lahkus Menning ning jättis tandri võitjatele.

Saali tekkis korraga surmavaikus. Taheti ju Menningut vaid järeleandmisele sundida, tema lahkumist polnud keegi arvestanud. Tagasi teda ka ei palutud. Olime justkui perekond, kes kaotas järsku oma pea. Otsustasime kõik koos esitada lahkumispalve, kuid Menning manitses meid paigale jääma ja edasi töötama Ants Simmi juhtimise all. Aga Simmil puudusid Menningu teadmised, kogemused ja autoriteet. Ta oli küll väljapaistev näitleja, aga mitte näitejuht. Korraldasime Menningule lahkumispeo, laud oli kaetud laval, teatri kõige pühamas kohas. Pidu ise oli kurb, meenutas pigem matuseid.“ Niipalju siis Mari Möldrelt.

Menning läks Tallinna sealse Päevalehe kontserdi- ja teatriarvustajaks. 1918. a lõpust oli ta äsjaloodud rahvusvabariigis diplomaatilisel tööl, esindades Eestit Skandinaavia riikides. 1921–1933 oli esindusliku välimuse ja hea saksa keele oskusega mees Eesti vabariigi saadik Saksamaal ja seejärel kolm aastat Lätis. Elu viimased aastad oli ta jälle tartlane ja siin ta ka suri 1941. a 5. märtsil 67. eluaastal. Teatriajaloolane Kalju Haan on koondanud tema publitsistika kogumikuks „Kunstiviha on niisama viha kui vaimustuski“, mis nägi trükimusta 1970. aastal. Väärt lugemine teatrihuvilistele.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 05/03/2014 23:42:45



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.19146084785461