Küsitlus

Keda usud?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Kas selline reklaam kompab eetika piirjooni?

Asjademaailma kultuse taga on tihtipeale võimalik näha vähe rahuldust pakkuvaid suhteid. Paari kergesti õpitava suhtlemisoskuse kasutamisega on võimalik säästa päris palju raha ostmata asjade arvelt.

Ühe mobiilsideoperaatori hiljutine kampaania tekitas mu tutvusringkonnas omajagu vastukajasid. Hea reklaam, järelikult. Pilt mossitavast lapsest tundus väga tuttava teemana igapäevaelust ja andis ideid arutamaks selle üle, milliseid suhtlemisnippe me peredes tavatseme kasutada ja millest hoolime.

Pisikesest peale on inimesel vajadus tunda end hoituna, hinnatuna ja väärtuslikuna. Selle saavutamiseks sobivad erinevad viisid, vahel lihtsamad ja teinekord nooblimad. Pisematele lastele piisab kallistusest ja täis kõhust, suuremaks saades läheb soovide skaala laiemaks: oleme juba elus üht-teist näinud ja oskame tahta. Ning unistada tasub ju mastaapselt, eks!

Väärtus asjades

Minu laste tutvusringkonnas saavad kõik juba väga hästi aru, et Tõeline Telefon peab olema puutekas. Ja et tegijate vanemate lapsed mängivad oma ai-pädiga (iPad). Asjad meie ümber aitavad peale nende kasutamise võimaluse end ka väärtuslikuna tunda. Eriti, kui nad on väärtuslikud asjad.

Lihtsalt helistamiseks telefoni kasutamine ei tule enam kuidagi kõne alla. Juba sellest ajast peale, kui Nokia tegi ühe oma telefoni korpuse eri värvides vahetatavaks ja siis hakati järgmiseks mustvalgele ekraanile erinevaid pilte raha eest tellima, vähemalt sestsaadik on mobiili lisaväärtuseks olla enesetunde tõstja.

Emale-isale on muidugi oluline see, et tema esmaklassiline laps oleks vajadusel kättesaadav. Aga lapsele on sama toote juures oluline, et sõbrad-klassikaaslased teda tunnustaksid, loomulikult. Gruppi tuleb ju iga hinna eest kuuluda, enda väärtust tuleb tajuda ka teiste silmade läbi vaadatuna. Just see olukord oligi sattunud reklaamikampaaniasse – laps läks mossi ja vanemale pakutavaks lahenduseks on muidugi ruttu-ruttu poodi minek.

Järjest kallimate asjade ostmine enesetunde ja oma väärtuse tõestamiseks on siiski riskiga seotud tee. Nagu Jaan Aps seda oma ajaveebis storiesforimpact.com ilmekalt küsib: „Aga mida ma pean oma lapsele ostma juhul, kui ta mind mõned aastad hiljem näiteks täiesti perse saadab?“

Marju Kõivupuu kirjutas äsja Postimehes (27. aug), et kui inimene suudab kõiki oma emotsioone väljendada vaid viie vandesõnaga, siis näitab see tema hinnangul loovuse puudust ja vaimset piiratust. Samuti on märk inimese vähesisukast hingeelust asjadega edvistamine ja oma väärtuse teiste silmis tõestamine puutetundlike telefonide ja teiste kalli hinnasildiga asjadega.

Aga mis siis teha, kui mul on küll paar lauset rohkem tagavaraks kui viis, kuid kontakti saamine oma lapsega on siiski keeruline? Kui koos olemiseks kuluv aeg ei olegi enam aastaid tore olnud, kui polegi nagu millestki rääkida, kui iga pereliige avab koju jõudes oma arvuti või teleri või ekraaniga seadme ja süveneb oma isiklikku ekraanitagusesse maailma, siis on üsna kerge jääda uskuma selle uuringu tulemusi, mis väitis, et lääne ühiskonna pereliikmed kulutavad silmast-silma suhtlemisele keskmiselt 5 minutit ööpäevas.

Suhtlemine, eriti oma lastega, tunnistagem, on paljudele järjest kasvavaks väljakutseks. „Kas nad on mul teiselt planeedilt,“ on lapsevanem vahel küsinud. Teismelise-eaks on kontakt põlvkondade vahel muutunud mõnes peres juba nii hapraks, et lisaks valusatele võitlustele materiaalsete küsimuste üle ei olegi rohkem teisi tasandeid, millele üldse oma lähedust ehitada.

Ja selle mudeli saavad siis need lapsed omakorda oma ellu ja tulevastesse suhetesse kaasa... Ja ostavad oma väärtustunde turgutamiseks Väärtuslikke Asju. Endale. Ja seejärel oma lastele, kui need kunagi tulevad.
Jah, nii ongi ju, et kui muul viisil lapsele tema väärtust näidata ei saa, siis peamegi oma laste suhted rahaga kinni maksma, ostes neile asju, mis lasevad neil endid väärtuslikena tunda. Uue puuteka või Wii või mängukonsooli järgmise mudeli. Reisi. Maja. Suhte. Elu.

Võtke aega

Suhtlemisoskuste puudumine tuleb elus tihtipeale just rahaga kinni maksta. Õnneks on aga olemas ka täiesti toimiv alternatiiv.

Selleks, et lapsed omale väärtustunde ja staatuse ostmise nimel ei manipuleeriks vanemaga, kellel pole aega ega oskusi nendega suhtlemiseks, võib vanem võtta aega ja omandada oskused. Suhtlemiseks.
Aja võtmise soovitusi oleme palju kuulnud – võtke oma laste jaoks rohkem aega, tundke nende tegemiste vastu huvi ja olge nende jaoks lihtsalt rohkem olemas. Tõstke pilk. Kuulake, mis nad räägivad ja ärge kiirustage andma hinnanguid või pakkuma nõuandeid.

Teine pool alternatiivist – suhtlemisoskused – võivad olla raskemini saavutatavad. Nende väheste minutite jooksul päevas, mil me tegelikult suhtleme, võiks see suhtlemine olla tõhus. Sisukas. Täiendavaid tõkkeid mitte tekitav. Tegelikult teineteisest midagi teada saav.

Tänapäeval on õppimine õnneks popp ka täiskasvanupõlves. Ühe popima PlayStation‘i hinna eest saab juba osaleda koolitusel, kus jäävad külge sellised nipid suhtlemiseks, millega saab oma pereliikmete eneseväärikust niipalju toetada, et järgmised paar aastat võib vabalt kasvõi juustuga rääkida ja ennast ikka suurepäraselt tunda. Palju paremini tunda, kui see oleks võimalik lapsele uut telefoni ostes.

Anti Einpaul
kahe lapse isa ja
Gordoni perekooli koolitaja

 

Autor: Anti Einpaul, rasmus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 06/09/2012 12:15:22



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.19056582450867