Peegliks veesilm ja edvistamine kaamera ees algab. Ikkagi naised. Foto: Gabriela Liivamägi

Selliselt keelitatakse Tartu Uue Teatri suvelavastuses „Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum“.

Kristiina Põllu kujundus on braavoväärne. Vaid unenäos võib seesugune, maastikuga harmoneeruv, õhtuhämarusest öösse ning etenduse vaimuga sulanduv lumm end ilmutada. Või „Kääbiku“ raamatut lugedes.

Ja muusika! Ootan plaati kahel põhjusel: tuul puhus paljud sõnad öhe, aga muusika ning selle esitus on hunnitu. Ilus nagu roos!

Helilooja ja seadete autor on Tauno Aints. Laulude loomisrõõmust said osa ka Allan Aint ja Ivar Põllu. Lavastuse võluva ja maitseka helimaastiku salvestuse eest kummardus Tartu Noortekoorile ning ansamblile Varjatud Jõud.

Etenduse atmosfäär on irreaal- ja unenäoline: naiste valitsetav maailm, mis muundub kalgist tunnetes võbelevaks; kätetu ja ühejalgne mees (Janek Joost), kes oma ainsamal jalal läbi mänguplatsilaiuse vee hüpeldes (publik jälgib hinge kinni pidades, kas kukub – ei kuku) paariminutilise monoloogiga maha saab; sauna suletud ja seal oma elutarkust kirjasõnna ning kartograafiasse talletav vanamees (Evald Aavik), kes teeb oma tööd napisõnaliselt ja pühendunult, seksiorgiaks kulmineeruvatest pesupäevadest ja kolmest lärmakast kaasvangist hoolimata; umbmäärasusest külla eksinud ning elitaartarkusest pungil geigarlik härra (Madis Kalmet) ning samast kohast saabunud joviaalne fotokunstnik (Helgur Rosenthal). Kujundus ja muusika on etenduse raamiks.

Publik jookseb tormi

Vaataja sõidab kodust kohta, kust pool Eestit on auto ostnud (tänasest etenduspaigast on seda teinud ka allakirjutanu) ja kus Džohhar Dudajev lennukeid ning Vene sõjaväelasi taltsutas.

Nüüd on nõukogude ajal Raadile lennukite kaitseks rajatud plahvatusvallid rohelusse uppunud ja moodustavad koos laguneva betoonteega unustuste oaasi. Just sinna jooksevad vaatajad tormi. Tänane etendus on välja müüdud, viimasele neljale on veel pileteid. Et küsisin, tean ka vastust: lisaetendusi ei tule.

Aga inimesed tulevad. Saavad ööpimedusse kulgevas õhtus kuulda voolitud lauseid mõtetest, mis aeg-ajal peatuvad igas arukas peas. Nagu näiteks:

- Tahan ennast ära tappa, aga ei saa. Pole käsi.

- Olen uurinud sinu rahvast.
- Millist?
- Naisterahvast.

- Kas tahad jõuda kuhugi kohale või lihtsalt edasi?
 
- Eile toodi uus mees. Tavaline, ainult ilma püksata.

- Ei ole veini, piiblit ... ainult õlu ja matslik seltskond.

- Millised rustikaalsed põliselanike silmad! Kui mugav kivi! Kui ilus vana naine!

- See on hull. See ei kõlba! See rikub vere ära.

- Kas teie tahate ajalukku minna?
- Mina ei lähe siit kuhugi!

- Elu mõte on elu, mitte korrektsus.

- Varsti on mu käsi kare nagu karu keel.

- NEED olid kogu maailma Kõige Samasugusem rahvas.

- Sealt saab kõik alguse aga sinna tagasi ei pääse kunagi.

Etenduse orgaanilisse tervikusse on pikitud kolm jutlust: porilombi (Robert Annus teemal „Suvi ja puhkus“), katuse (Malle Pärn, „Jumal ja inimene“) ning lauapealne (taas Annus, „Kodumaa ja armastus“).

Need ei kohutanud, aga turritasid etenduse kontekstist pisut välja.
Sellegipoolest vaatasin ja kuulasin. Mõnulesin ja muhelesin. Mõtlesin kaasa ja edasi. Aeg, mis mõtlemisele ja ilu nägemisele kulub, pole raisatud aeg. Selle eest tänan.

Autor: Kaupo Torim, kaupo@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 16/08/2012 13:35:43



Tweet