2010 sügisel valis Indrek Kelk sihtpunktiks Austraalia, kus koos Jaan Kirsipuu ja Allan Orasega läbiti maailma raskeim maastikuratta velotuur Crocodyle Trophy. 10 päeva, 1300 kilomeetrit ja kokkuvõttes ka meeskondlik esikoht. Foto: erakogu

Kui Indrek Kelk oma ametis midagi üldse kahetseb, siis seda, et peakorraldaja amet ei lase üritusi rajalt nautida. Viimase rattaralli järel jäi põrisevas jutus kõlama paras ports kriitikat, aga ka kapaga tunnustust.

Rattaralli lasteüritused meenutavad trügimise meistrivõistlusi, toredast pereüritusest on asi kaugel.

Jah, see hüppeline kasv on ühelt poolt ääretult positiivne, teisalt paneb juukseid kiskuma. Kasvuruumi enam palju pole tänaste logistiliste lahenduste juures. Kaalume järgmiseks kevadeks samme, et olukorda leevendada.

Et laupäev on turupäev, ei tahaks me lastesõitudega alustada liiga vara. Sedasi peaks turulkäijate laine jõudma lahkuda piirkonnast enne, kui lasteürituste osalejad hakkavad saabuma.

Tänavu lisas logistikaprobleeme asjaolu, et jõe äärde kolinud Maire Aunaste kirbuturg avati samal päeval. Olen varemgi ärgitanud mõtet, et linn peaks lubamiste-keelamiste tasandil sekkuma suuremate rahvakogunemiste puhul. Poleks ju suur katastroof olnud, kui kirbuturu avaüritus olnuks nädal hiljem või varem.

Kolige ise mujale.

Kuhu? See pole ainult Tartu, vaid enamiku Eesti linnade probleem, et massiüritusi polegi kusagil korraldada. Tegelikult pole ka linna äärtes ideaalset paika, kuhu maratoniüritus ära mahuks. Laululava piirkond ei tule kõne allagi, sest isegi lastejooksude–suusatajate seltskonnal, keda on oluliselt vähem kui rattureid, on seal kitsas. Räägitud on Lõunakeskusest, kus meietagi on 70% parkimiskohti hõivatud.

Praegune Väike-Turu kvartal on sõltumata elukohast ja vanusest enamikule enam-vähem paraja soojendussõidu kaugusel. Järjest rohkem saadakse sellest aru ja ei trügita autodega kesklinna. Siis äärelinnas tuleks varuda kordi enam parkimisruumi – sinna enamik lapsi ise sadulas kohale ei väntaks.

Osalejate lagi on käes?

Praeguses formatsioonis on piir sisuliselt käes – 4000 last on lagi. Teoreetiliselt on võimalus pidada tillusõidud ühel ja minid teisel päeval. See oleks üks lihtsamaid viise osalejaskonda hajutada. Lapsevanematele teeb see asja mõistagi ebamugavamaks. Ja kui peres on mitu eri vanuses last, tullakse ikka mõlemal päeval.

Tasuline osavõtt või sõitjate arvu piirang?

On need, aga veel mitmed teisedki võimalused. Otsisime paremaid skeeme ja radasid juba selleks aastaks. Ilma olulises osas täiendavalt linnatänavaid kaasamata häid lahendusi pole olemas. Paraku pole muud võimalust, kui linnaliiklus peab lõive maksma, kui tahame rohkem lapsi rajale lubada. Või tõesti limiteerima osalejaskonda, lubama rajale vaid kindla arvu eelregistreerunuid.

Loomulikult väärivad suuremad piirangud linnaliiklusele küünlaid, et saada rohkem lapsi liikuma ning kasvatada seeläbi armastust spordi vastu. Pealesunnitud piiramine on kõige halvem tee. Kui vähegi kogukonnal on tahtmist asja positiivses võtmes näha, peaks suutma liikluspiirangud alla neelata.

Mida saaks osalejad ise ära teha?

Tõsi ta on, et vanemad on sageli suuremad paanitsejad kui lapsed ise. Probleemiks on saanud saatjate suur hulk. Ikka on tore rattapäeval käia koos, kogu perega. Kaasas veel peale ema-isa tädid, onud ning vanavanemad. Aga võistluste alasse ning stardikoridori paluks tulla ainult ühel pereliikmel, mitte kogu suguseltsiga. Teised on väga teretulnud pealtvaatajatena raja kõrvale. Nagu spordiüritustel ikka – pealtvaatajail on oma ja saatjal oma koht. Sedasi annab kitsikust stardi-finišipaigas oluliselt leevendada.

Kas osalejate arvu kasv kergitab vigastuste numbrit?

Mida parem ilm ja kergem sõita, seda rohkem on meditsiinilisi pöördumisi. Suured grupid püsivad kauem koos, sõitjatel on rohkem energiat ka ettearvamatute tõmblemiste jaoks. Rasketes oludes käituvad ratturid palju säästlikumalt. Rattanädalavahetusel oli kokku pöördumisi (sinna alla liigituvad kõik – plaastri panekust päikesepõletuseni) 70–80 kandis. See on 20% rohkem kui tavaliselt. Aga ei midagi tõsist – mõned rangluumurrud on rattaüritustel klassikalised.

Kahjuks üks poiss murdis tõesti küünarvarreluu. Kõlab vanemate kõrvade jaoks küll küüniliselt, aga jumal tänatud, et vaid ühega 3500st nii läks. Ei saa me ju korraldajatena pead liiva alla pista. Riskid on olemas. Aga need eksisteerivad ka oma hoovil mängides.

Mis oleks sinu kui korraldaja õudusunenägu?

Katastroof oleks, kui liikluskorralduses läheks miskit totaalselt nihu ja autode ning jalgratturite teed ristuks. Eriti suurtel kiirustel. Seni oleme õnnetusi suutnud vältida ning teeme kõik endast oleneva, et see ka nii jääks.

Millele suure rattaralli kontekstis sooviksid tähelepanu pöörata?

Sõitsin rattaga täna hommikul Sangastest Tartusse tööle. Läbides maratoniraja teist poolt pani sügavalt mõtlema, kui palju on tühje geelipakendeid ja kõike muud taolist rämpsu teeäärtes. Korraldajatena on tavapärane rutiin oma võistluspaigad ära koristada. Nüüd peame Otepäält Tartuni kogu raja läbi käima ja jälgi niipalju likvideerima, kui suudame.

Sõitjates näib pesitsevat suhtumine, et me ju maksame teile osalustasu, seega võime kõike teha. Aga kusagil juhendis pole kirjas, et selle raha eest tagatakse õigus prügistada ja sigadusi teha. Meie oma rikkus, Eestimaa loodus, on see, mida reostatakse. Tühja paberi või tuubi saab pista tagasi taskusse või särgi alla, et finišis prügikast leida. Puhtalt hoiaku küsimus.

Selle mure leevenduseks otsime ka raja äärde lahendust. Kohtasin üht sellist Tour de France‘i rahvasõidul. Võrgud tee ääres, kuhu sodi loopida. Pole tarvis tillukest prügikastiava tabada, aga saab rämpsu hoo pealt ära visata kindlasse kohta. Ka ei vea tuul neid sealt laiali. Et meil endil on tarvis tööd teha nii võimaluste loomise kui teavitamise poole pealt.

Mis hinde tehtule paneksid?

Endale ehk tubli nelja – tunnetan, et saaks paremini. Sadadele abilistele aga lausa viie väikse miinusega.

Oled kaalunud loobuda?

Eks aasta-aastalt tuleb neid mõtteid, et enam ei jõua, üha sagedamini ette. Aga kõik uuendused, mõtted, mida saaks paremini teha, hoiavad toonust ning asja atraktiivsena. Rutiini pole 12 hooajaga veel tekkinud. Ehkki kvaliteet ongi saavutatud just rutiinsete toimingute järjepanu lihvimisel.

Millal ise viimati osalemisrõõmu nautisid?

Viimane rattaralli jäi aastasse 1999. Samal aastal asusin Tartu Maratonis tööle. Mine tea, võib-olla jõuan kunagi sellisele tasemele, et igal üksiküritusel on oma peakorraldaja ning mina direktorina või mõnes muus rollis saan rajal olla. Tahaks, väga tahaks. Kogu aeg mõtlen, et ainuke negatiivne asjaolu selle ameti juures peitubki selles, et ei saa ise osaleda.

Kuidas klubil majanduslikult läheb?

Pole saladus, et oleme üks vähestest, kui mitte ainus spordiürituste korraldaja, kelle osalejate arv pole vahepeal kahanenud, vaid pidevalt tõusunumbreid näidanud. Mitte küll nii tormiliselt kui 2006–2008, ent siiski.
Rahalisest küljest vaadates oli mullu üle kümnendi selline aasta, kus kokkuvõttes jäi natuke vahendeid ka tehnika soetamiseks. Varasemate säästudega koos jätkus uue rajahooldustraktori ostmiseks. Tänavu ei julge veel väga hõisata. Sponsorrahad pole taastunud selliste mahtudeni, kui nad olid enne masu.

Kui palju kerkiks osalustasu, kui toetajaid poleks?

Suusamaratoni eelarvest katavad osalustasud 35%. Rattaüritustel on see 40–45%. Seega tuleks starti tuleku eest maksta kaks-kolm korda rohkem, kui poleks häid sponsoreid ning avaliku sektori toetust, kusjuures viimase osakaal jääb alla 10%.

Autor: Rasmus Rekand, rasmus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 21/06/2012 09:28:21



Tweet