Täna, 31. mail, mil möödub veerand sajandit Tartu ühe taidlusteatri rajaja ja teeneka lavastaja Venda Päi surmast, on kohane meenutada teda ja tema elutööd.

Näitering tegutses ametiühingute kultuurihoone juures selle algusest – 1947. aastast peale. Kogus jõudu ja teatritegijaid Vanemuise kutseliste näitlejate Hain Drui, Helend Peebu, Paul Kilgase ja teiste käe all, kellele jäi isetegevuslaste juhendamine siiski kõrvalteenistuseks.

Kunstiline tase hakkas tõusma 1950. aastate keskpaigast, kui lavastajateks tulid Aksel Kallas ja just Venda Päi. Noor metsainsener, lõpetanud kuldmedaliga keskkooli Viljandis ning omandanud kutse TPIs. Töökohaks määrati Tartu Metsakombinaat.

Päid tõmbas aga teatrikunsti poole. Juhendas algul Tartu medkooli näiteringi – seal ma noore õpetajana temaga tuttavaks sain. Edasi juba kultuurihoone truppi. Selle kõrval omandas Neevalinnas kaugõppe korras harrastusteatrite näitejuhile vajalikud teadmised ning paberid. Nii et eriharidusega mees ka sellel alal.

Tema juhendamisel saavutas kultuurihoone näitering taseme, mille eest anti kollektiivile 1959. a alguses isetegevusliku teatri nimetus koos vastavate koosseisude ja eelarveliste vahenditega.

Mõni aasta hiljem lisandus E. Vilde nimi, kuigi – pidades silmas nii repertuaari, mängulaadi kui asukohta Kivisilla apteegi kõrval – sobinuks Oskar Lutsu oma hoopis paremini.
Ametiühingute rahvateater oli tegijate ametite poolest tõeline rahva teater. Selle ligi 70liikmelisse püsitruppi kuulus keevitajaid ja lukkseppi, autojuhte ning trükitöölisi, arste ja õdesid, koolmeistreid ja raamatukoguhoidjaid, omajagu suurkooli õppejõude ning tudengeidki.

Kui toodi tartlaste silme ette suured vabaõhulavastused – „Tuhandeaastane Tartu“ (1980) ja „Vivat Academia“ (1982), siis tuli Venda Päil juhtida enam kui paarisada taidlejat õige mitmest kultuurihoone kollektiivist. Ja ta tuli selle laiahaardelise tööga igati toime. Nii nagu rahvateatri kõige menukama, Oskar Lutsu mälestustele ning följetonidele tugineva nostalgilise looga „On ajaratas ringi käind…“, mida etendati Tartus ja selle lähikonnas 13 aasta vältel 117 korda. Omamoodi rekord.

Pärast Venda Päi ootamatut surma algas E. Vilde nimelise Rahvateatri hääbumine. Senised ametiühingud kadusid ja Tartu kultuurihoonesse, mis hiilgeaegadel koondas 48 taidluskollektiivi ning harrastusklubisse üle 2500 tartlase, tuli Sinimandria-nimeline rahvakultuurikeskus. Kolme aasta pärast see kadus, sest soodsas kohas asuv maja läks suuremat tulu toovate ettevõtmiste valdusesse.

Kunagiste vildelaste baasil hingitses veel mitmel pool linna peal näitemänguselts Vilde Teater. Juriidilise isikuna vormistati see alles 2005. aastal, nii et tegemist on ikka kahe Vilde nime kandnud kollektiiviga, millel omavaheline katkematu järgnevus puudub. Mistõttu ka Venda Päi aegsed veteranid ei ole nõus väitega, et praegune Vilde teater asutati juba 1949. aastal. Tegemist on ikkagi kahe erineva teatrihuviliste kollektiiviga – saavutuste poolest tublid mõlemad.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 30/05/2012 22:27:24



Tweet