Just selline karahvin veega hakkab Kalevi restoranis maksma 2 €. Ühe klaasitäie eest küsitakse 80 senti. Foto: Juhan Lang

Ehkki viimaste aastate kasum pole olnud päris ootuspärane, kavatsevad korralikud ristsed saanud Kalevipoja kohviku pidajad Joosep (8) ja naabripoiss Konrad (8) tuhast tõusta ja konkurentidele silmad ette teha.

Et Konrad on tiheda ajakava tõttu hõivatud, võtab Joosep meediaga suhtlemise enda õlule. Eksklusiivintervjuus Tartu Ekspressile avab ta kaardid, mida ei osanud kahtlustada ka kõige informeeritumad investorid.

"See oli minu mõte. Alustasime 2010. aasta emadepäeval, aga suht vähe külastajaid käis,“ räägib Joosep toonil, millest võiks aimata, et tegelikult läheb äril paremini kui ühelgi teisel Maarjamaa ettevõtjal. „Esimene klient oli naisterahvas, temale müüsime kommi, teine, samuti naine, käis pühapäeval. Naabripoiss müüs kohvi ja minu ema andis õuna. Talve lõpu poole käidi küsimas, kas on päris kohvik või nalja pärast. Ikka on päris.“

Maja tooks kliendid

Nõnda võib kokku võtta Kalevipoja kohviku ajaloo. Käega löömisest, kidura majanduskeskkonna või ettevõtlust suretava poliitika siunamisest on aga asi kaugel. Vastupidi – läbitud kadalipp on Meloni tänava ärimeestele andnud hulganisti ideid, kuidas muuta koht tõeliseks tõmbekeskuseks.

„Võiks palju paremini toimida. Ei julgeta lihtsalt teiste aeda tulla. Otsiks maja, saaks hästi palju inimesi ja võiks igal aastaajal olla avatud,“ selgitab ta ja esimest korda kõlab hääles kibeduse noot. „Kaks maja valisimegi juba välja, aga need osteti ära. Üks oli Kassitoome serval ja teine peaaegu Veerikul.“

Nüüd leiab ettevõtja, et pettumuste vältimiseks on targem panna linna peale kuulutused „Osta suur maja!“ – ideaalis võiks keegi pakkuda vana, tühjaltseisvat hoonet.

Kuna uue restorani kontseptsioon on alles töös, pole lennukatest mõtetest investoritele (vanematele) räägitud. „Võib juhtuda, et nad on vastu, aga tugi võiks ikka olla,“ tunnistab Joosep. „Võime ka sõpradega ise ehitada, praegugi teen maal metsa maja ja ühele sõbrale meeldib õudselt ehitada.“

Aiakohvikus kasutavad poisid odavtööjõudu (emad). Aastate pärast, kui maja valmis, plaanitakse tööle võtta päris kokad ja ise jääda vägesid juhatama

President patrooniks

Peale ruumide puudumise toob Joosep klientide põua põhjusena välja vähese reklaami. Nii oleksid restorani avamispäeval kõik toidud tasuta. Kindlasti ei jää kutseta ka president ja linnapea. „Kõik hakkaks siis rohkem käima.“

Juba on mõeldud ka menüü peale. Päevapraad, hinnaga 2 €, hakkab asjaosaliste kinnitusel iga päev muutuma. Võtmetoitudeks saavad riis, kana, kartul ja kaste. Paika on pandud lai mahlavalik. Alkoholi restoranis ei pakuta.


Kohvitass näib küll üsna väike, ent see-eest on hind vaid 50 senti. „Vaataks siis, kuidas see klienti tõmbab!“ unistab Joosep.

Menüü koostamiselgi on poistel ärisaladus varnast võtta. Nimelt ei maksa mingil juhul kirjutada toiduvalikut tahvlile kriidiga. „Tegime menüü, kus oli kirjas päevapraad, aga vihm kustutas selle ära. Otsiks ikka sellise, kuhu saaks vildikaga peale kirjutada!“

Ka Kalevipoja kohviku nimi vajab asjaosaliste arvates kiiret väljavahetamist. Kui õnn soosib, võib mõne aja pärast leida Tartust Kalevi restorani. Puhuks kui norrakatel peaks olema midagi kommifirma ärinime kaaperdamise vastu, on Joosepil plaan varuks. „Kodulehekülje teeksime ww.kalev.ee või siis kalev.ee. Lihtsalt võtaks kaks w-d ära või ei paneks ühtegi.“

Rantjeepõli maal

Küsimus, mida kavatsetakse peale hakata kasumiga, võtab pikemalt mõtlema. „Annaks vist kogu raha riigile. No kõike ei annaks, palka maksaks töötajatele, nikerdaks seinad üles ja teeks mingi asja, mis klientidele õudselt meeldima hakkaks. Tahaks anda raha vanematele.“


Nagu täiskasvanute prae suurusest aru võib saada, ei jääks uues kohas nälga Barutogi.

Mis saab siis, kui varandus kokku aetud ja kohvikuärist villand? „Suurena lähen maale. Karjatan lambaid. Võtan kelgu ja veokoerad ja toon metsast puid. Näiteks kuus tükki, sest kaks koera ei jaksaks puuhunnikuid kohale vedada. Talvel käin jahil, et karusnahka tuua. Karu nahk võib päris soe olla. Minu isa on ka maal üles kasvanud.“

Ka vaimu ei tohi Joosepi sõnul kängu lasta. „Soovitaks tulla oma isa ja ema ühte lavastust vaatama: „Naised vallutavad maailma“ ja eriti uhke on „Vanemuise biitlid“, kus näitlejad riietuvad otse lava peal.“

Autor: Juhan Lang, juhan@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 23/05/2012 21:32:29



Tweet