Kõik uudised Paberväljanne Online

Vaidlustest rahulepingu ümber

Meie delegatsioon seadis põhiküsimuseks noore vabariigi etnilise idapiiri, vastaspool aga militaarsed huvid.

Eestile pakuti piiri, mis algaks Soome lahe rannikul Kunda lähedalt ja ulatuks Peipsi järve loodenurgani. Ka kogu Setumaa pidi jääma nõukogulastele. Mõlemale poole piiri oli ette nähtud 10 km laiune demilitariseeritud riba. Eestlased vastasid oma pretensioonika nõudmisega: piir tõmmatagu nii, et Narva jõe ja Vasknarva taha jääks laialdane Eestile kuuluv turvaala.

Nüüd algas visa kauplemine. Et anda oma nõudmistele suuremat kaalu, alustas punaarmee 7. detsembril suurte jõududega pealetungi Narva suunal. Siin saavutas võitluste pinge lausa I maailmasõja taseme. Ometi panid meie kolm järjestikku kaitseliini vastu. Punased saavutasid edu vaid üksikutes veel võitlusvõime säilitanud Judenitši üksuste lõikudes. Meie väejuhatus tõi siia appi vähesed reservid ja rinne tervikuna jäi püsima.

Kahel korral pidasid Nõukogude Venemaa juhid Kremlis Lenini juures nõu ummikseisu lahendamiseks. Neile oli just majanduslikel kaalutlustel – kaubavahetus erapooletute riikidega – Eesti sadamaid kiiresti vaja. Seepärast nõustuti riigipiiri osas mõningate järeleandmistega. Seda tingimusel, et vastaspool likvideerib täielikult Eestisse taganenud valgekaartliku Loodearmee ja tagab Venemaale kaupade transiidi mööda raudteed sadamateni.

Vaidlusi juhtisid meie poolt põhiliselt kolm meest. Jaan Poska jälgis eelkõige asja diplomaatilist külge. Rahvusvahelise õiguse detaile pidas silmas Ants Piip ning kindral Jaan Soots sõjalist julgeolekut. Mehed olid oma seisukohtades visad ning oskasid neid ka hästi argumenteerida. A. Joffe olevat kord omade vahel ütelnud: „Ma vaatan ja imestan – väike rahvas ilma poliitilise kogemuseta, ilma vilunud ametniketa, aga kust nad on võtnud säärased diplomaadid?“

Narva ja selle lähikond pakkusid 1919. aasta detsembris masendavat pilti. Paljud majad olid eelnenud sõjategevuse käigus mürskudest pihta saanud. Katused ja aknad purunenud, küttevõimalused puudusid. Idakaarest kostus kord vaiksemalt, kord valjemalt lahingutegevuse müra. Hea seegi, et linna enda tulistamine oli hõre – punaväel ei jätkunud selleks ei kauglaskekahureid ega laskemoona.

Ajakirjanik Rasmus Kangro-Pool kirjutas: „Teisel pool Naroova jõge nägin liikumas palju Vene valgeväe soldateid. Nad on armetud ja puudulikult toidetud. Midagi murdus kurgus neid vaadates. Katmata ja poolnäljas kannad sa oma koormat ja rebid vintpüssi lukku jõuetute sõrmedega 20-kraadises külmas. Ja siis vihastasin, kui nägin mööda sõitvat suure lahtise tõlla, kus istus särav-uhke Vene ohvitseri mütsiga herra, jalad paksude vaipade sisse mässitud ja kõrval kaks naist boades ja muhvides. See määratu vahe soldati ja ohvitseri vahel, kas ei olegi just see Vene väe nõrkuse juur?“

Eesti vägede tagalasse jõudnud Judenitši üksuste riismed desarmeeriti ja nende hulgas levinud tüüfuse tõttu pandi Jõhvi-Iisaku piirkond karantiini. Paraku puudus siin haiglaid asendavates barakkides vajalik hooldus ning ravi. Suurem osa medpersonalist oli olukorra lootusetust taibates laiali valgunud, et tõvest pääseda. Tõepoolest õnnetu lõpuga armee, mille nimi „Põhja-Lääne (tänapäevases keeles siis Loode-) armee muutus eestlaste suus „põhjaläinud armeeks“.

Tartus aga jätkusid delegatsioonide läbirääkimised ja vaidlemist vajavaid teemasid juba jätkus. Ometi liikus asi lahenduse poole ja 1919. aasta viimase päeva lõpul kirjutati alla relvarahule. See hakkas kehtima 3. jaanuari keskhommikul kell 10.30. Moskvas oli siis südapäev.

Autor: Hillar Palamets, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 12/12/2019 08:43:22



test version:0.075623035430908