Küsitlus

Kas Tartu Ekspress peaks tegevust jätkama?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Kas eestlusele võib mulla lõplikult peale kühveldada? Heikki Leis

37 aasta järel Vanemuises taasetendunud "Faehlmann" paneb küsima, kas eestlastel on üldse lootust püsima jääda.

Esietenduse aeg 30. novembril ei olnud kaugeltki juhuslik: möödunud rahvusülikooli sajas sünnipäev on samavõrd sümboolne kui esmalavastuse ajastus 1982. aastal, mil ülikool 350 aasta üldjuubelit pidas. „Nii et formaalne järjepidevus on kahe teksti ettekandmise korra vahel täiesti olemas,” tõdes lavastaja Margus Kasterpalu. “Samuti on Madis Kõivul, ühel kahest teksti autorist sünnipäev.”

Võõras tungib peale

19. sajandi keskpaigas tähendas eneseotsimine nimitegelase, ärkamisaja kangelase Friedrich Robert Faehlmanni jaoks eeskätt siseheitlust rahvuslikul pinnal. “Kui ma räägin saksa keelt, oman arstiharidust ning ravin paruneid ja krahve, siis kas ma olengi sakslane?” kehastus Kasterpalu hetkeks ajalooliseks figuuriks.

Samas võib Faehlmanni kaasajast otseseid paralleele vedada nii tänapäeva kui 1982. aastasse. “Usun, et tollane publik luges ridade vahelt isegi soravamini kui ridadest, kui kõneldi Faehlmanni suu läbi sellest, kuidas russismus võimust võtab, kuidas võõras keel peale tungib, kuidas baltisakslased, kes olid harjunud end juba aastasadu koduselt tundma, tundsid end äkki võõrastena,” mõtles lavastaja end tagasi okupatsiooniaegse esmalavastuse publiku sekka.

Kui aga omal ajal pidid värisema saksa keele kalliks pidajad, siis kas ei kipu ka sajandivanuses rahvusülikoolis eesti keele kõrvale pürgima üks võimsam keel? “Selliseid paralleele on neis küll ja veel,” märkis Kasterpalu. “Mõnele neist me lavastuses osutame, aga mõned jätame välja toomata, lootes sellele, et ka tänane publik oskab välja kuulata seda, mida otse ei lausutagi.”

Põhitöö ennekõike

Perekondlikul tasandil saame me Faehlmanni kohta teada suhteliselt vähe, pigem on tohter alatasa teel patsientide juurde. “Arstiks olemise eetiline sundus on midagi sellist, mida me kindlasti näeme,” lubas lavastaja. “Faehlmann oli ennekõike arst, seejärel keelemees, kes tundis ära, et sellel lool, mis inimeste suudes killukeste kaupa veel alles on, on kuskil kauges minevikus ühine katus.”

Nii romantiliseks spekulatsioonid siiski ei kujune, nagu suutnuks peategelane eesti rahva taasärkamist või koguni taasiseseisvumist ette näha. “Pigem leiab ta ikka, ja säilinud kirjavahetuses Luunja paruni Nolckeniga on see ka otseselt välja toodud, et inimestele tuleb haridust anda ja neid mitte liiga raskete oludega tappa – siis saavad nad parema elu maitse suhu ja sulavad parema rahva sekka,” viitas Kasterpalu, et ajaloolistest ürikutest võib üsna selgelt välja lugeda idee, mille kohaselt võiksidki eestlastest sakslased saada.

Mefisto peegelpildis

Kindlasti ei leidnud ei Faehlmann ega samuti tükist läbi käiv Friedrich Reinhold Kreutzwald, et nad panevad Kalevipoja lugusid kimpu korjates ja eeposeks koondades vundamendi suurele ja võimsale ärkamisajale. “Nemad ehitasid ikkagi mälestussammast hääbuvale rahvale, lihtsalt välja kukkus paremini,” sõnas lavastaja.

Lavastuse alapealkirjad "Keskpäev" ja "Õhtuselgus" viitavad Faehlmanni erinevatele eluetappidele, mistap mängibki keskpäeva kangelast Priit Strandberg ja õhtuselguse oma Hannes Kaljujärv. Paralleelselt kehastatakse ka kuratlikke jooni ilmutavat peegeltegelast. “Kuigi algkäsikirja kohta ütles juba 1982. aasta tüki lavastaja Evald Hermaküla, et sellega saaks täita kaks õhtut, võin publikut lohutada: ei kesta meie lavastus kaheksat tundi,” naeris Kasterpalu.

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 05/12/2019 09:18:41



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.1783549785614