Küsitlus

Keda usub?

Tukkuvad õed ja trenažööride nappus ajas patsiendi marru

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Mõned meditsiinitöötajad on Aleksander Kivi hinnangul kolme aasta tagust kampaaniat „Padjaga tööle“ ülearu tõsiselt võtnud. Angelika Lall

Eluaegse teisitimõtleja viis hooldushaigla teenuse kvaliteet olukorda, kus ta riiki enam usaldada ei suuda.

Saatuse tahtel Puusepa tänavasse statsionaarse õendusabi osakonda ravile sattunud ettevõtja Aleksander Kivi oskas enne negatiivsuse laviini vallandamist kogemusest välja tuua vaid üheainsa positiivse nüansi. „Süüa antakse tõesti väga hästi, selle koha pealt ei saa midagi kritiseerida,“ tunnistas ta.

Kõik on ühine

Seevastu kõik muu ärritab võitlejahingega 55-aastast, kes omal ajal kelmussüüdistuse võidukalt riigikohtuni välja viinud, tänini. Esmalt juba palatikaaslane, keda härra jätkuvalt sügeliste põdemises kahtlustab. „Tema pärast ärkasin öösel üles – ega teda, haiget inimest, ei saa muidugi süüdistada – ja mida näen: raseerib end minu habemeajamisaparaadiga! Ise kratsib end nii pööraselt, et veri lahti,“ meenutas Kivi õuduseid.

Samamoodi olevat pahaaimamatu Kivi laokile jätnud hambaharja, mis samuti tänulikku kasutajaskonda leidis. „Kui aga mul samad sümptomid välja lõid, öeldi mulle, et mul on allergia. Mis allergia, kui ma kõike oma silmaga nägin?“ kurjustas mees.

Mõistagi jääb asutus terviseandmetest kubisevas loos kidakeelseks, ent teoreetiliselt peaks sisekorraeeskirjad nakkushaige patsiendi ühteelamise selles punktis tervega välistama. „Suhtume küsimusse tõsiselt,“ kinnitas kliinikumi pressiesindaja Helen Kaju.

Lilleõis sanitarile

Lahendus võiks Kivi arvates olla imelihtne: kui probleemsel patsiendil endal vahendeid napib, siis mõneeurose hambaharja ja –pasta peaks haigla olema suuteline talle organiseerima. „Palju see ikka maksab? Elame justkui euroliidus, aga elementaarseid asju ei saa inimestele võimaldada,“ ahastas ta.

Peamiselt ei jää sooritus kriitiku hinnangul aga niivõrd raha kui tahtmise taha: osakonnas valitsevat totaalne korralagedus. „Neli medõde istuvad lihtsalt arvutis, mängivad kas pokkerit või laovad pasjanssi,“ selgitas Kivi. „Kes aga peale üheksat viitsiks vaatama tulla, näeks veel koledamat pilti: lihtsalt tuigerdavad ja vedelevad nahkdiivanitel nagu loomad, mõned koguni magavad.“

Vana kooli mehena on Kivil valus vaadata, kuidas kogu tegeliku raske töö elatanud sanitarid ära teevad. „Nemad on tõesti igatpidi jumala normaalsed inimesed – kui mind lõpuks välja kirjutati, viisin neile lilled,“ sõnas ta. „Üks tädike hakkas koguni nutma ja ütles, et nii pole neid veel ilmaski meeles peetud.“

Autopark luubi all

Ka üksainus velotrenažöör, mille peal sportlik härra vormi hoida tavatseb, on tema arvates suure maja peale kaugelt liiga vähe. „Mina olin veel võimeline mingil määral ise trenni tegema, aga seal on ju ka neid, kes pole füüsiliselt võimelised rattani liikuma,“ jäi Kivile mõistmatuks, mil moel peaks nii keegi üldse tervenema. „Insuldi läbi elanud kaaspatsient Aleksei kukkus teel trenažöörini pikali – tahtis end proovile panna, aga lihtsalt ei jõudnud seda pikka maad läbida.“

Küll aga on patsiendi terav silm suutnud tähele panna, et rahapuuduses ei vaevle kaugeltki mitte kõik asjaosalised. „Peaarst sõidab Audiga, osakonnajuhataja aga Honda maasturiga – ikka väga korralikud masinad. Muidugi on neile haigla juures parkimine tasuta – muudkui aga kihutagu,“ raporteeris Kivi. „Aga patsient maksku. Minul kulub invataksole kolme kuu peale 50 eurot.“

Seda valusamalt torkab hädalist igateisipäevane kõrgema juhtkonna visiit. „Peaarst käib ringi nagu – naisterahva kohta ei sobi nii muidugi öelda, aga – Napoleon,“ iseloomustas ettevõtja. „Täiesti naeruväärne pakazuhha.“

Võlaga kahekesi

Palju kogenud Kivi soovitab hooldushaigla personalil õppust võtta kahes inimesest, kelle teeninduskvaliteedist ta südamest lugu peab. Üks neist on töötukassa juhtumikorraldaja Rita Undrits, kellelt mees „tohutult abi ja tuge saanud on“.

Teine iidol pärineb aga veelgi ootamatumast sektorist: heakskiidu on pälvinud võlanõustaja Raivo Kiisk Aardla tänavast. „Inimene suisa ise helistab mulle ja küsib viisakalt, kas võib homme mulle ise autoga järele tulla,“ ülistas Kivi. „Loomulikult – sõidame!“

Kiisk ise hoidis mõistagi konfidentsiaalsust, ent vihjas, et Kivi probleem oli tavapäraste ja tema lahenduskäik suhteliselt klassikaliste killast. „Asi on lihtsalt selles, et enamik inimesi, kes on jäänud kohustustega hätta, ei oska väljapääsu näha,“ kirjeldas ta tüüpjuhtumit. „Pahatihti on tüli ka juba kohtutäituriga ja siis on igasugune abi suur. Kui oled oma probleemiga nii-öelda kahekesi, siis ega eriti helgeid mõtteid sinna vahele teki.“

Võlanõustamisest kui sellisest peaks Kiisa hinnangul kõnelema palju ja siis veel natuke rohkem – sageli teenuse olemasolust isegi ei teata. „Näiteks nüüdki, kui käes on tarbimisbuumi hetk ja paljud teevad sellel ajal hetkeemotsioonioste, oleks tasakaalu mõistes vaja teadvustada ka kohustuste poolt,“ märkis ta.

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 28/11/2019 09:31:11



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.13210010528564