Küsitlus

Keda usub?

David Vseviov kohtub robokassiga

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Meie Kairo looming kuuluks kui Tahiti-lembese Paul Gauguini varasalve. Kairi Kliimand

Kunstimaja seekordses näitustevalikus sööstab arvutimaailm otse reaalsusesse.

15. detsembrini on avatud kolm järjekordset väljapanekut, teiste seas suures saalis Marco Laimre installatsioone, maale ja fotosid sisaldav isikunäitus „A.S.T.A. 1.0 / Black Flag Shadow”, mille aineseks on postapokalüptilised FPS-RPG tüüpi arvutimängud. „See on reaalne episood võimalikust arvutimängust, mis avaldub erinevate kaasaegses kunstis viljelevate võtete abil,“ iseloomustas valikut kuraator Tanel Asmer.

Sõõrjad sõõrmed

Nii jõuavad suurde saali elementidena ekraanitõmmised, video-loop, absurdistatistika ning robokass Asta katkine prototüüp. Näitust on võimalik vaadata kolmes raskusastmes: kerges, raskes või õuduse võtmes. „See on üks võrdlemisi kummaline koht, kus kohtuvad David Vseviov, Asta Nielsen, Marta Vaarik ja kass Edward,“ kirjeldas oma loomingut arvutimängude teemalist doktoritööd kirjutav Laimre ise. Uurides võimalusi düstoopiamängudest lähtumiseks kaasaegse kunsti kontekstis, ongi näitus tema teadustöö praktilise poole esimene osa kolmest.

Paralleelselt väikses saalis pakutav tänavakunstnik Kairo ehk Kairi Kliimandi isikunäitus „Suvi linnas“ demonstreerib autori kümne loominguaasta jooksul valminud akrüülmaalide paremikku. Pesuehtsa naivisti loomingust voogab katkematu prantsuse postimpressionistist Paul Gauguinist inspireeritud lainena läbi andumus taimemotiividele, kirjudele mustritele, napilt riietatud naisterahvastele ja sõõrjatele ninasõõrmetele. „Algusaastate Pöial-Liisi mõõtu lõuendid sirutavad end ajaga julgemalt välja ja moodustavad kokku kireva mosaiigi nähtud ilusast ja heast, vaevast ja viletsusestki,“ võttis Asmer arengukõvera kokku.

Hulga Supilinna majaseinu ja elektrikappe täis kritseldanud Kliimand kinnitas, et maalides seedib ta enese mõtteid ja kompab, kust poolt tuuled puhuvad. „Kujutan ette väge täis inimest, kes tahaksin olla. Torgin sõrmega kaduvikku ja kipun melanhoolseks, kuigi tahan korda saata head. Ka siis, kui käitun kui vandaal. Kutsun end muretult pühapäevamaalijaks, kuigi erinevalt mõnest teisest pole ma igapäevaolme ja -ulme tõttu veel saanud elada nii, et nädalas oleks pühapäevi seitse. Ei jõua ära oodata!” kirjeldas artist oma kannatusi.

Sööt robotitele

Monumentaalgaleriis keskendub “Oodates valgust” ootuspäraselt valgusele, mis hargneb juuksekarvapaksuste kiirte võrgustikena ookeanide põhjades, mägedes, mullas. „Tehnoloogiaga läbipõimunud ühiskondadele on valgus, milles voogab põhiline osa tänapäevasest infovoost, sama eksistentsiaalne kui päike taimedele,“ valgustas Asmer lihtsurelikke. „See valgus on muutunud geoloogiliseks, pressides end millisekundite ajel läbi mägedest, kommunikatsiooni ajel ookeanide hämarusest, tardudes lõppeks sinaka helgina meie nägudel.“

Meediataustaga kunstnik lisas, et näitusel olevad Wardi kastid on kui miniatuursed suletud ökosüsteemid ja ühtlasi ka saared asjadevahelises võrgustikus – internetis. „Asjad selles võrgustikus, olles avatud suhtlusele, toimivad ühtlasi ka söödana automatiseeritud protsessidele – bottidele – millede motiivid on läbipaistmatud ja seega teadmata,“ tõdes ta. „Iga siinne taim on seega huviobjektiks neile üleilmsetele robotitele, mille kommunikatsiooniaktid ilmnevad taime kasvuvalguse sähvatustena, omistades robotitele vastutuse, millest nad pole teadlikud.”

Autor: Sten Sang, sten@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 21/11/2019 09:28:50



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.16646003723145