Küsitlus

Keda usub?

Raudne tandem läheb varastatud WC-paberi nimel lõpuni välja

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Tarmo Veedler ja Andres Pino on veendunud, et ühiselu sujub tunduvalt paremini, kui teineteise suhtes valitseb usaldus ja varalised suhted on ausad.

Eedeni ringi lähistel hargnenud suhtedraama viis tegusa paari ühisest kodust hulga kriitilise tähtsusega esemeid, mille tagasisaamiseks tõotatakse pöörduda nii kaugele ja kõrgele, kui vähegi tarvis.

Kui Andres Pino neli aastat tagasi Kodukotuse eakate peolt enda arvates selle õige välja valis, poleks ta osanud uneski näha, millist kahju võivad Erose nooled tema Kalda tee korterile põhjustada. „Endises Tarvase restoranis (Kvartalis – toim) hakkas meil jutt jooksma, kuni selgus, et olin tema kadunud mehega kunagi koos töötanud – tema oli mööblikombinaadis konstruktor, mina aga praktikant, kui juristiks õppisin,“ meenutas ta helget algust.

Kamasuutra ei paelunud

Kohalikel valimistel kaks häält korjanud („Keegi pani mu nalja pärast nimekirja, ega mina ei kandideerinud.“) Pino hinnangul võib tagantjärele targana kahetseda, et suhe üldse algas, kuid alatasa külas käima Laine Uustalu tema valdustes hakkas. „Armastusest oli asi kaugel, ta on minust ikkagi 13 aastat vanem,“ tõdes ta. „Siiski oli kõik alguses täitsa tip-top, kuni ühel hetkel märkasin, et asjad hakkavad kaduma.“

Pino versiooni kinnitab sajaprotsendiliselt elukaaslane Tarmo Veedler (valimistel ühe hääle võrra tublim), ehkki paarimees teda alatasa „Sina ära sega vahele!“ manitsustega korrale kutsuda püüab. Siinkohal tuleb muidugi ära märkida, et mitte midagi intiimset härrade vahel ei ole – kokku elatakse Jaan Zorro ja Uuno Nisu kombel majanduslikel kaalutlustel. „Mul endal külas olnud abikaasa Eve ütles kohe alguses ära, et õige inimene see Laine pole – ja tal oli õigus!“ põrutas Veedler. Miks ta ise seadusliku naise asemel Pino seltskonda eelistab, jäägu mõne teise loo teemaks.

Igatahes on salapärastel asjaoludel kaotsi läinud asjade nimekiri aukartustäratav: kolm tuumakat raamatut, kaks Pino vanatädi kleiti, Veedleri naise öösärk, aga ka võipakk külmkapist ja ohtralt WC-paberit. „„Kamasuutra“ tõi küll hiljem irvitades „kingitusena“ tagasi – et see on läbi loetud ja rohkem vaja pole,“ möönis peamine ohver Pino siiski. „Teised kaks raamatut lubas tagastada selle aasta jaanipäevaks, kuid loomulikult jäi see tegemata.“

Tohutu väärtus

Hiljem tulnud aga vahemeheks kehastunud Veedleri kaudu julm sõnum. „Ütles ausalt välja: Andres, neid raamatuid näed sama palju kui oma kõrvu, samuti vetsupaberit ja muid asju. Lisas, et ega ma talle midagi teha saa,“ ei suutnud Pino oma saatust uskuda. „Naeris veel, et peab plaani, millal saaks uuesti vargile tulla.“

Uustalu väitel tõlgendab Pino-Veedleri lahingpaar siinkohal ajalugu täiesti vildakalt. „Ise tikkus ligi oma jutuga, et on minu mehe sõber. Mitte midagi pole ma omastanud, kõik need asjad kinkis ta mulle vabatahtlikult,“ raius vanaproua kui rauda. „Mis õigusega tema mult midagi nõuab? Toogu tõendeid, on tal üldse midagi dokumenteeritud?“


Laine Uustalu on vaidlusalused objektid enda sõnul juba abivajajatele annetanud ega soovi endise kavaleriga enam midagi jagada.

Just ametlikku käiku Pino loole anda sooviski, kui viimases hädas enda väitel politsei jutule tõttas. Sealt aga olevat väikestele kahjudele viidates üles kutsutud pigem lepitusele, kusjuures jällegi langes määrav roll Veedlerile. Samas, kuigi Pino on valmis vorpinud kuueleheküljelise käsikirjalise avalduse, millest tema sõnul riigiasutuses koopia tehti, ei teata Lõuna prefektuuris sellest midagi. Igal juhul võib uurijate sõnul kindlalt öelda, et mingit kahjusumma alampiiri, millest allapoole jäädes asja üldse menetlusse ei võetaks, ei eksisteeri: väärtusest sõltub ainult määratlus väär- või kuriteona.

„Käisin ise Laine juures kodus ja võmm oli parasjagu kohal. Politsei palus isiklikult, et ma asjad Andresele ära viiksin,“ meenutas sekundant Veedler. „Tegelikult on rahaline väärtus väga suur, see ei ole naljaasi. Neli aastat on Andres, ise juba ligi 70-aastane vanainimene, Lainet sisuliselt meega toitnud, üleval pidanud.“

Kaebab Klaasile

„Tagastatud“ varandus ei rahuldanud aga kaugeltki mitte Pino ootusi. „Andis üle kilekotitäie suvalist makulatuuri! Minul võõrast vara tarvis pole ja saatsin selle kohe tagasi,“ pahvatas pensionär. „Aga minu asjad talle meeldivad ja need jätabki vist omale.“

Mõõt sai täis ka Uustalul, kes kinnitas, et soovib kogu oma Sõpruse puiestee korteri ekspeigmehest ja kõike teda meenutavast täielikult puhtaks teha. „Tõepoolest kandsin varem üht tema tädi kleiti, mis mulle väga meeldis, aga nüüd sain Soomest terve kotitäie uusi riideid ja neid pole enam vaja,“ sõnas ta. „Niisiis andsin riided Riia mäe second hand’is tasuta ära. Ülejäänud asjade eest saadud tulu annetasin laste vähiravifondile.“

Pinot ei veena selline sündmuste käik mitte üks põrm: mis õigus on Uustalul tema varandust kuhugi kinkida? Järgmised pöördumised viivad teda juba otse prokuratuuri ning, mis ehk veelgi olulisem, ka linnapea Urmas Klaasi jutule. „Palun temalt kõik diplomid ja aukirjad ära võtta,“ avaldas mees kättemaksu detaile. „Tean, et tal oli plaan välismaale sugulastele külla sõita – aga sellist ei tohiks küll riigist välja lubada. Piiri taga on eestlased niigi palju kurja teinud.“

Sõber pihtide vahele

Nimelt on Uustalu näol tegemist legendaarse kehakultuurlasega, kes 1966. aastal ka mälestusväärsest Tartu-Tallinna suusaretkest osa võttis. Sestap ei kavatsegi ta Pino häbematute ähvarduskirjadega niisama leppida. „Need lähevad juba sel nädalal Mihkel Kärmasele uurimiseks,“ tõotas ta.

Tänamatult olevat vastaspoole suhtes käitunud hoopis Pino ise. Nimelt olla Uustalu mehele ära andnud oma viimased vererõhurohud, järgmisel hommikul aga ise 220-se näiduga hätta sattunud, sest üleliigset raha tal siis polnud. „Palusin siis Andresel endale laenata – tema ei teinud väljagi!“ meenutas Uustalu. „Õnneks on mul tutvusi ja siis apteegist üks tablett laenuks ikkagi anti – saime vererõhu 160 peale.“

Pino jäi siiski kindlaks, et juriidilised teadmised ja eluaegne õiglustunne ta lõpuks võiduka lõpuni kannavad. „Kunagi 1970-ndatel, kui kaheksandas klassis käisin, mängisin Akadeemia tänavas koos naabripoisiga korvpalli. Kord siis avastasin pärast trenni, et pastapliiats on kadunud, ega osanud samuti kedagi kahtlustada. Aga kuna kedagi teist sealt läbi ei käinud, siis pidi sõber süüdi olema – ja lõpuks tunnistaski üles,“ vandus mees välistamismeetodile truudust. „Ega ka selle seltsimehega – prouaks ma teda ei saa nimetada – jää üle muud kui vastandamine korraldada.“

Autor: Tartu Ekspress, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 14/11/2019 17:27:10



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.1761589050293