Küsitlus

Kas toetad ahikütte piiramist?

Maailma hädad tulevad kontakti puudumisest

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Genialistide klubi veab pahaaimamatu vaataja nägupidi ängistavasse kriisi. Gabriela Liivamägi

26. ja 27. novembril sel aastal viimast korda Genialistide klubis etendatav teatri Must Kast uuslavastus „Caligula“ tegeleb võimuöö küsimustega ja uurib, mis juhtub, kui alistuda paisuva hulluse ees.

Lavastaja Lennart Peep, „Caligula“ autori Albert Camus' loomingut pole Eestis mu teada väga palju teatrilavale toodud?

Mu meelest pole ta väga populaarne ning ta pole ka väga palju näitemänge kirjutanud. Tean, et „Caligulat“ mängiti 1990ndate alguses Vanemuises. Selle lavastas Linnar Priimägi ja peaosas oli Hannes Kaljujärv. Pärast seda pole “Caligulat“ Eestis tehtudki ja see lavastus ei jõudnud ka toona esiplaanile.

Miks sa selle välja valisid?

Mul on teema eksistentsialismiga, sellise maailmavaatega. Kui ringiga vastata, siis me kõik oleme tulnud õndsast puberteedist, kus otsisime elu mõtet ja seda, milleks me üldse olemas oleme. Mida õigupoolest maailm tähendab, kas sel on sisu, kas see on mõttekas või mõttetu ja kas universumis keegi tahab meie käest midagi või ei taha?

Minu jaoks on oluline selle näitemängu sisus olev poliitiline temaatika, eriti tänapäeval, mil võtavad võimust parempoolsed populistid. Mulle tundus, et materjali on sisse kirjutatud selline sõna nagu „alistumine“. Maailmas tõusevad võimule inimesed, kelle vastu tahaks hakata, aga paljud justkui alistuvad. Praegu on samamoodi: nagu Caligulat nimetatakse hulluks valitsejaks on ka tänapäeval leida nii-öelda hulle valitsejaid. Aga meie põhimõttelise vastuhaku sisuks on see, et las need hullud toimetavad, küll nad oma hulluses ise õhupallidena lõhki lähevad. Samas on ajalugu näidanud, et ega nad ei kipu ise lõhki minema, vaid hoopis aina paisuma.

Aga miks maailmas inimesed siis alistuvad, kui teame, et olukord pole üldse hea? Kolmas maailm on vaesuses ja näljas, viimase 42 aasta jooksul on ookeanidest kadunud 50% olestest ja lisaks ähvardatakse kuuenda väljasuremislainega. Ja samas sööstab totaalne kapitalism edasi kuristiku suunas. Miks me ei hakka vastu ja nii mugavad oleme?

Võta näpust: aga ehk see ongi inimese osa või ehk ongi inimene käpaga löönud? Et nii või teisiti on maailm suhteline ja liigid surevad kogu aeg välja... See on ängistav kriis, kus inimesed ei saagi aru, mis on oluline ja mis mitte. Nii või teisiti õnn või elu mõte on täpselt see, mis me endale ette näeme või loome, see on minu seisukoht.

Pigem siis laseme Mahatma Gandil ja Martin Luther Kingil seista eesotsas ja saada ka surma, aga tavakodanikena ütleme, et me ise poleks valmis seda tegema?

Teisalt, kui igaüks hakkaks Mahatma Gandhiks, siis oleks see erakordselt rumal. Siis peaks kõik justkui seisma ühiste ideede eest, mida oluliseks peame. Ja samas meil on vaja liidreid.

Uuslavastuse alamärgiks on "võimuöö tragöödia". Miks nii?

Lavastuse aegruum toimub öösel, kus paistab kuu ja öösel toimuvad hämarad asjad, mis justkui päevavalgust ei kannata. Sellest ka võimuöö. Ja tragöödia selle koha pealt, et kõik ei lõppe ilusasti. Või lõppeb ka. Seda peab ise vaatama tulema, kas see lavastus kannab traditsioonilise tragöödia sõnumit.

Mida oled materjalist tegemise aja jooksul õppinud ja kuivõrd sukeldunud Camus’ teistesse teostesse, tagapõhjadesse?

Tema teisi asju olen mingil eluetapil lugenud ja ei püüdnud neid seekord nimme filosoofiliste ideedena sisse tuua. Mulle tundub, et lavastamine on käsitöö tegemine, sa teed nagu savist kannu. Seal filosoofiaga palju peale jutuveeretamise tegemist ei ole. Teistpidi olen õppinud seda, et oleks pidanud kõik uuesti ja põhjalikult ette võtma, sest inimene areneb ja tuleb esile uusi punkte.

Mulle tundub, et väga paljud hädad maailmas sünnivad sellest, et inimestel puudub kontakt teise inimesega. Või ka see, et meie maailm on üdini hierarhiseeritud. Ja inimesed, kes on võtnud vedada suuremaid projekte, on nii kuradi üksi! Keegi neid ei aita. Lugesin ükspäev Edasist, et kui lükkaks selle hierarhiapüramiidi plaksti külili ja unustaks, et meil on juhid. Ideaalmaailmas oleks see, et on jagatud juhtimisvastutus.

„Caligula“ etendustsüklile eelnes loengusari. Kuidas see mõte üldse tekkis, teha sellist eeltööd ja tuua inimesed neil teemadel kõnelema?

See on Musta Kasti selge eesmärk, sest meil on iga etenduse järel vestlusringid ja mõtlesime, et peaks ka sisse juhatama teatud teemadesse. Maailmas, kus pealiskaudsus on moesõna ja valdav, siis me kutsuks ikkagi süvenema. Muidugi otsime ka uut publikut uute kõnelejate kaudu. Ütleme nii, et see on kauakestev kavaleht.

Miks peaks tulema „Caligulat“ vaatama?

See on meie suur ja kolossaalne asi, mille juurde kuulub ka väline värk. Oleme püüdnud Genialistide klubi väiksele lavale teha Vanemuise suure lava, püüdnud hüpata üle oma varju. Sisulise poole pealt arvan, on kaks teemat: kes meist poleks olnud mingit pidi eksistentsialismiga või absurditunnetusega maailmas rinda pistnud. Nüüd võiks tulla ja vaadata, mis tunne nüüd on, äkki aitab see lavastus mingid asjad selgemaks või vastupidi, keerulisemaks mõelda.

Autor: Sven Paulus, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 25/11/2018 08:02:27



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.39020586013794