Küsitlus

Kas sõiduõpetaja naljad on sind solvanud?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Ehkki aeg-ajalt hea maitse piiril ja linnarahva hammaste vahel, ei saa Tartu Ekspress tõelistele eetikarikkumiste meistritele ligilähedalegi.

Uue hooaja alguse puhul passib ikka heita pilk tehtule ja tegemata jäänule ning sedapuhku süüvime õige hämaratesse meediasfääridesse, reastades aegade algusest meediaregulaatoritelt nuhelda saanud konkurendid häbiväärsesse pingeritta. Teatavasti kannavad kaks „õigusemõistjat“, Avaliku Sõna Nõukogu (ASN) ja sellest 2002. aastal lahku löönud Pressinõukogu (PN), omavahelgi põlisvimma, ent just nende andmebaaside esmakordne ühildamine viibki meid lõpliku tõe künniseni.

Tartlased rääkigu seinaga

Kõige jultunumalt on ASN-i ja PN-i hinnangul oma klientidega käitunud kaks peavoolupäevalehte: Eesti Päevaleht ühes selle eelkäijate Hommikulehe, Noorte Hääle ja Rahva Häälega on organitelt täieviisiliselt nuhelda saanud 77 ja Postimees 66 korral, lisaks veel osaliselt taunivad otsused. Seevastu paljude isehakanud meediakriitikute poolt sopaleheks tituleeritud Õhtuleht ei suuda isegi endise konkurendi Sõnumilehe toel poodiumile murda.

Esitabloidi peatoimetaja Martin Šmutov võttis suisa rõhutada, et isegi üks tauniv otsus on halb, kuid nii nendest kui ka õigeksmõistvatest tuleb õppida, et sama viga mitte korrata. „ASN-i lahendite kohta ei oska ma kommenteerida, sest meie anname aru PN-ile, kuid mullustel taunivatel juhtumitel – neid oli kaks – olid sarnased jooned, mis on toimetuses väga selgelt üle räägitud, et sama uuesti ei korduks,“ sõnas ta.

Statistikat tõlgendades tulebki arvestada, et ajalehtede liitu ja selle kaudu PN-isse koondunud väljaanded Tartus baseeruvat ASN-i sisuliselt ignoreerivad ning vähemalt toimetuse tasandil selle menetlustes enda kaitseks sõna ei võta. „ASN on lihtsalt grupp inimesi, kellega Äripäev kui ajalehtede liidu liige ei suhtle,“ tõdes majanduslehe peatoimetaja Meelis Mandel. „Meie eneseregulatsiooni organ on PN.“

Vits on auasi

Seetõttu pole Mandeli sõnul ASN-i tulemustesse põhjust laskudagi, küll aga näitavad aegade algusest korjatud 18 taunivat otsust PN-ist, et neil kordadel on Äripäev eksinud ajakirjanduseetika suhtes, saanud noomituse ja teinud omad järeldused. „Ülejäänud tuhanded ja kümned tuhanded artiklid on ses mõttes ju olnud korras,“ leidis ta samas.

14. positsiooni (viiki lahutavad täies mahus Tartu Ekspressi kodulehel avaldatud tabelis esmalt osaliselt taunivad, seejärel pöördvõrdeliselt õigeksmõistvad lahendid ning viimaks ajaliselt kõige värskemad rikkumised) saavutanud venekeelse MK-Estonija peatoimetaja Andrei Titov pani ennatlike järelduste tegijatele südamele, et paljud probleemid osutuvad sedavõrd keeruliseks, et neid võib tõlgendada nii ja naa. „Samuti on väga tihti tegemist väikse apsuga, mitte suure faktiveaga, aga otsus on ikka tauniv,“ õigustas ta.

Lisaks võib tõik, et rikkumisi üldse sel tasemel tähele pannakse, näidata teatud juhtudel hoopis prestiiži. „On hästi teada, et kaebajad pöörduvad ASNi või PN-i poole rohkem, kui tegemist on mõjukate väljaannetega, kelle artiklid tekitavad kõva vastukaja,“ rääkis Titov üheksa korda „karistada“ saanud nädalalehe juhina.

Leedol turjas

Maakondlikul tasandil on teistest võimsalt ette rebinud Pärnu Postimees, ent siingi on peatoimetaja kohusetäitja Siiri Eralal vabandus varnast võtta. „Kaugeltki kõik maakonnalehed ei ilmu sellises mahus – viiel päeval nädalas – ning see tähendab, et meil ilmub ka arvuliselt rohkem artikleid,“ ütles ta. „Seega oleks edetabel täpsem ja annaks väljaannetest parema pildi, kui loeksite kokku teatud ajaperioodil ilmunud artiklid ja arvutaksite, milline on taunitud lugude osakaal neist.“

Selgelt paistavadki eetikaga enam pahuksis olevat lääne-eestlased ning eriti metsik saarerahvas. Saaremaal omavahel turuosa pärast heitlevad Saarte Hääl ja Meie Maa jagavad 10. ja 11. koha ära meiegi pingereas ning üheks teguriks on siin Meie Maa tegevjuhi Priit Rauniste sõnul just nimelt tihe konkurents ajakirjandusmaastikul. „Konkureeriva lehe omanikul on palju tegemisi-ettevõtmisi, mis on kajastamist leidnud,“ vihjas ta peenetundeliselt saare kroonimata kuningale Vjatšeslav Leedole. „Ju me siis kirjutame muu hulgas ka asjadest, mis on konfliktsed, aga üldsusele huvipakkuvad. Kui kirjutaks vaid näituste avamisest või kindamustritest, ega siis neid kaebusi väga ei tuleks.“

„Kes teeb, sel juhtub“ oli ka Saarte Hääle peatoimetaja Gunnar Siineri lühipõhjendus esikümnekohale. „Kui vaadata nende otsuste taha, siis on enamasti tegu mõne suurema loo detailiga,“ lausus ta. „ Tihti on ka keeruliste ja kriitiliste teemade üheks osapooleks raskemad natuurid, mis omakorda kõike eelnevat mõjutab.“

Aus ja eetiline Kesknädal

16. kohal maandunud Hiiu Lehe peatoimetaja Harda Roosna lubas küll edaspidi tublim olla, ent kinnitas, et kindlasti ei näita kaheksa libastumist erilist ebaeetilisust. „Pigem on põhjuseks väike toimetus ja pidev ajanappus, millest tulenevalt oleme konfliktseid teemasid käsitledes vigu teinud,“ tõdes ta.

Ent kokku 87 väljaannet hõlmav enneolematu paturegister sisaldab endas ka terve plejaadi ammu unustatud ajakirjanduspärleid alates pesuehtsa Tartu kõmulehe Liivimaa Kulleriga ja lõpetades politseinike patte tutvustanud Paturegister.ee-ga. Rääkimata maailma tegelikku palet avavast Kesknädalast, mille ülipikaaegse peatoimetaja Urmi Reinde välja vahetanud Indrek Veiserik uuele rajale näib pööranud olevat. „Minu Kesknädalas töötamise ajal on taunivate kaasuste arv null. Kahtlemata on see positiivne,“ resümeeris ta.

 

Urmas Loit
MTÜ Avalik Sõna juhataja

Eesti Päevaleht on trooninud kaebuste hulga tipus ka paarkümmend aastat tagasi. Kahe meediakaebuste menetluskogu olemasolu on aga üsna omalaadne. Arvestades samas, et Eestis on meediakriitika instrumentide hulk väga piiratud (ei ilmu regulaarseid kolumne ega saateid), tuleb mitmesus kasuks meediakriitilisele debatile. Erinevus rikastab.

See on muidugi kahetsusväärne, et mitmed väljaanded ja ajakirjanikud ei soovi ASN-i meediakriitikaalases diskussioonis osaleda. Meediakriitika funktsioon on demokraatia kvaliteedi aspektist üks kesksemaid. Selles võtmes vaadatuna on kaks kogu kasulik, eriti kui nad veel pisut konkureerivad. Eri kaasuste ümber tekkiv fookustatud ja modereeritud arutelu võiks olla oluliseks hea kommunikatsioonitava arendamise kohaks ka žanrilise hägustumise ja hübridiseerimise tingimustes.

Eesti meediale tervikuna tuleks kasuks, kui pressikaebuste menetluskogude funktsioonide määratlemisel saadaks üle eeldusest, et tuleb mõista üksnes süüdi või õigeks. Väärtuslikum on otsusega seotud erinevate printsiipide kaalutlemine ja kõikide poolte arutluskäikude vaagimine, refleksioon. Pressikaebuste menetluskogude töö hindamisel ongi keskseks argumentatsiooni kvaliteet.

Enamikku kaebuse osaliseks saanud lugusid saab meediakriitiliselt hinnata ka ilma toimetuse selgituseta: tekstianalüüs toob võimalikud eetikaeksimused välja. Toimetuse selgitus aitab küll mõista väärtuste kaalumist, kuid üldjuhul see ei õigusta loos ilmnevat eetikarikkumist. Tervet hulka kaebusi, mis puudutavad näiteks poolte kokkuleppeid artikli ilmumise eel, ei saa tihti lahendada ka mõlema poole selgituse olemasolul, sest sõna sõna vastu olukorras on tõe väljaselgitamine äärmiselt keerukas.

Autor: Tartu Ekspress (42.), toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 02/08/2018 10:45:43



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.38416600227356