Kõik uudised Paberväljanne Online

Kirjanikuhakatis tootis ühe kuuga romaani

Ühiselamu ahelatest pääsenud Taavet Kase leiab, et kurioosses kirjutamisloos peitub mõndagi uudiskünnisest kõrgemat. Erakogu

30 päeva kohvile ja sigarettidele toetunud Tartu kirjandusmaailma tõusev täht Taavet Kase pigistas omalaadse dieedi pealt ühiselamutoas välja surma maksustamisest pajatava esikromaani.

Varem on noorukiohtu kirjanik küll „mitte mingisugust järjepidevust üles näidates“ üles tähendanud lühinovelle ning mürsikueas luuletanudki, ent kogukama loomepalangu jaoks tal esiti kindlat ideed polnudki. „Tahtsin lihtsalt kahest vennast miskit hollivuudilikku seiklusromaani kirjutada. See aimdus hangus mul peas pea aasta,“ meenutas ta. „Aga need kaks venda olid tegelased tühjas mustas ruumis. Siis, kui veel midagi polnud – enne suurt pauku.“

Snickersi sünd

On ju tegelastele tõeliseks õidepuhkemiseks vaja ruumi, skeletti, mida mööda nad ronida saaksid. „Tarvis läheb rindkere ja sääreluid ja näpuluidki on tarvis. Romaanil peab olema skelett, räägivad kirjanduskriitikud, üks kandev idee,“ arvas Kase.

Viimaks hüppaski kandev idee maksustatud surmast noorele talendile pähe justkui ei kusagilt. „Jah, nagu ikka need väikesed sähvatused aeg-ajalt juhtuvad – järsku taipad, et pähklid ja šokolaad klapivad ning sünnib Snickers,“ võrdles ta. „Esialgu kõlas see päris kummaliselt, isegi absurdselt, kuid mida enam sellele mõtlesin, mida rohkem vaimusilmas idee ümber düstoopiat lõin, seda parem see tundus.“

Nii sai esialgne seiklusrohke plaan hoopis uue ja vähem hollivuudiliku mõõtme. „Teatud mõttes olen ehk vanamoodne ja usun, et kirjutada võiks midagi sellist, mida varem pole kunagi tehtud. Ometi – kõik, kõik ja veelkord kõik on ju juba kirjas!?“ kirjeldas Kase elavnedes oma siseheitlusi. „Veendumaks idee originaalsuses võtsin appi Google’i ning leidsin vaid üksiku artikli, kus Igor Gräzin suhkrumaksu üle nalja proovis heita. Loomulikult oli ideel paralleele paljude teistega, kuid see üks, see kandev skelett oli leitud.“

Facebookis vaid pühapäeval

Kaks venda polnud enam pelgalt tegelased tühjas ruumis – tekkinud oli taust, lavadekoratsioonid ning loomulikult ka pealkiri – „Surmamaks“. Seejärel tuli Kasel kogu sündmustikku veel pool aastat peas keerutada, enne kui ta otsustas, et nüüd või mitte kunagi, ning ülikoolisemestrite vahele jääva puhkuse ajal end ühiselamusse müüris.

„Pean tõdema – kerge see polnud,“ tunnistas kirjanik. „Kuu aega oli mu telefon välja lülitatud. Facebooki ja muud sellist tühja-tähja lubasin endale ainult korra nädalas – pühapäeviti. Ma ei vaadanud filme, ei kuulanud muusikat, ei tarbinud meelemürke, ei käinud väljas sotsialiseerumas.“

Veelgi enam – loometuhinas viseldes loobus Kase praktiliselt nii magamisest kui söömisest. „Ainult lugesin, kirjutasin ja tegin igal hommikul venitusharjutusi. Elasin põhimõtteliselt kohvi ja sigarettide peal,“ ütles ta.

Surijad päästavad planeedi

Ent kogu valatud higi oli autori hinnangul tulemust väärt: valmis düstoopia, milles riikide juhid on allkirjastanud PPP – Planeedi Päästmise Plaani. „Fossiilkütused on otsakorral, aga planeet on üha rohkem ülerahvastatud. Inimressurssi justkui jagub,“ võttis Kase süžee kokku. „Selle taustal avastatakse moodus, kuidas surevaid inimesi kunstlikult elus hoida ning nendest eluenergiat ammutada. Ja see, mida ammutatakse – sellest saab uus roheline energia.“

Noore autori fantaasialend jõuab punktini, kus loomulikku surma on võimalik minna vaid juhul, kui selle eest tublisti krõbisevat tasuda. PPP peamine klausel näeb ette kohustuslikus korras kõikide maade rahvastele surmamaksu kehtestamist. „Iga viimne kui sõna tuli raskelt, iga lause sai järgmisel päeval üle loetud ja vajadusel üle kirjutatud,“ lubas Kase ostjatele tummist lugemiselamust.

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 21/06/2018 08:52:49



test version:0.18696713447571