Küsitlus

Kellest saab sel hooajal Liivimaa parim võrkpallur?

Halastusseltsist võrsus sokivabrik

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Pikaajaliste kaasvõitlejate (vasakult) Eevi Kruusi ja Liidia Laaneoja seltskond täidab iga Selma Kera päeva nalja ja naeruga. Kaur Paves

Eakate abistamisele pühendunud eksmeedikute ühendusest Halastus hakkab üles kerkima juba teine põlvkond, kes oma altruismiga pooled linna abivajajad ära katta suudab.

Kabeli tänaval üksildases tarekeses 7. aprillil 90. sünnipäeva tähistav Selma Kera õigustab oma nime sajaprotsendiliselt. Nimelt koob ta sokke ja kindaid nii ohjeldamatus tempos, et on Halastuse seltsinaistelt hüüdnime “sokivabrik” pälvinud. “Arvutasime, et kokku on ta neid üle 400 paari teinud. Kas mahuksid autopagasnikusse ära? Ega ikka ei mahuks küll!” põrutas ühingu eestvedaja, 84-aastane Liidia Laaneoja.

Saatuse teed

Kera ise peab pika ea saladuseks just nimelt metsikut töörügamist – varem ülesõidukorraldajana raudteel, nüüd varraste taga teleri ees. “Terve elu oleme perega raudteele pühendanud: mees oli vedurijuht, korteri ja aiamaa andis meile raudteevalitsus. Aga ega praeguselgi valitsusel viga pole: tegid mulle akna alla kergliiklustee, nii et vaata ja imesta,” säilitas vanuigigi rongidega seotuks jäänud proua optimismi.

Sinimustvalge sokipaari on Keralt pälvinud nii pea- kui sotsiaalminister, samuti linnavalitsuse liikmed. Veelgi rohkem abi vajavad aga puuetega eakaaslased, keda Halastuse kamp nii jõuludel kui sünnipäevadel kudumitega meeles peab. “Möödunud aastal tegime näiteks sada jõulupakki ja viisime vanainimestele kätte,” kirjeldas Laaneoja. “Meie sajast inimesest on ju ainult 30 võimelised teisi aitama.”


Kuna oma pere liikmed villastest sokkidest lugu ei pea, tuleb Keral neid pakkuda linnavalitsuse liikmetele ja teistele ülalpeetavatele.

Kera esileupitamisega püüavadki halastajad avalikkusele tõestada, et kudumine pole lihtlabane hobi, vaid füüsiliselt väljakutsuv töö, mis väärib enam austust. Seni on ju pensionile läinud meedikute vastu huvi tundnud kõigest nende enda amatöörväljaanne Saatuse Teed, mille nimi hiljuti lihtsuse huvides Saatuseks vahetati. “Ega meist palju kirjutada taheta, öeldakse, et mis sa, vanur, ikka rabeled,” kurtis Laaneoja.

Au Maximale

Kera puhul on seltsinaised aga täie veendumuse juures, et veteran näeb ära ka oma sajanda sünnipäeva. Geneetilised eeldused peaksid selleks igati olemas olema, sest 2000. aastal igavikuteele lahkunud ema Anna Jürnas pani 108 eluaastaga maha Eesti rekordi. “Pärast emakese surma ongi Selmakene lakkamatult neid sokke kudunud,” vihjas Laaneoja.

Ehkki ema elu lõpuosas pidi Kera end tema hooldamisele pühendama, jagub tal emale praegugi vaid tänusõnu. “Temast oli kodusena meie perele alati abi: käisime ju vahetustega tööl, üks tuli, teine läks, aga alati oli toit laual ja tuba soe,” kiitis juubilar. “Ja ega ta päris voodihaigeks ei jäänudki.”

Ka Kera enda tervis püsib vanuse kohta tipptasemel, muret tekitavad vaid krampi kiskuvad jalad ja surevad käed. Meelispoodi Maximasse transpordib teda küll poeg, ent puud saab kuurist ikka ise tuppa toodud. “Tuled ikka üles, hõõrud ja määrid jalgu ning lähed jälle,” sõnas ta. “Pojalgi on tervis kehv: kaks insulti ja infarkt. Suvel oli ta kolm kuud haiglas ja siis läks mul juba keeruliseks.”

Digipöörde ohver

Nii mööduvadki Kera päevad ahju küttes ja vaaritades, sest nii sooja kui süüa armastab ta väga. Kui aga vaba hetk tekib, haarab ta viivitamatult kätte vardad, unustamata sealjuures head sõpra televiisorit. “Kui on päevaaeg ja valge, siis koon ka telekat vaadates, aga kui juba pimedaks kisub, visatakse vardad kohe nurka,” kirjeldas ta oma kombeid. “Esimest kanalit (ETV-d - toim) ma ainult näengi, ega ma ei hakanud teist ja kolmandat (Kanal 2 ja TV 3) tellima, kui need siin hiljuti ära võeti.”


Vanaduspäevadesse lisab särtsu leidlapsena tüsedaks söödetud kaslane.

Üle kõige austab Kera siniselt ekraanilt “Ringvaadet” ja Marko Reikopi talenti. Magama minnakse tema majas nagu kord ja kohus pärast “Aktuaalset kaamerat”. “Spordiuudised mind enam nii väga ei huvita, aga muud lood küll. Ilmateade tuleb tingimata ära kuulata, teab, kas homme üldse välja minna saab,” lisas ta.

Kulud pooleks

Ent veel enam rõõmu külvab Kera päevadesse 13-aastane lemmik Kissu. “Oleme põhimõtteliselt ühevanused,” naeris ta. “Oli siin vahepeal kuus päeva haige, ei söönud ja oksendas – siis ma olin küll nii mures, et mis saama hakkab. Leppisime juba pojaga kokku, et järgmisel päeval lähme loomaarsti juurde, kuid kassike vist kuulis seda ja hakkas kohe sööma.”

Ehkki neljajalgsele sõbrale läheb pea pool jooksvatest kuludest, on Kera temaga niivõrd harjunud, et muretseb kõige enam selle pärast, mis peaks saama siis, kui ta enne semu teisele poole vikerkaart peaks liikuma. “Poes käies tulen alati kahe koti kassiliivaga, nii et poeg küsibki, kas sa ikka omale ka midagi ostad,” sõnas ta.

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 19/06/2018 16:23:07



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.3337779045105