Kõik uudised Paberväljanne Online

Pool sajandit hiljem

Koondnäitus toob rahva ette tõelise kohaliku fotokunsti kuulsuste halli. Malev Toom

Galeriis Noorus rullus jõulude eel 20. jaanuarini lahti ülevaatenäitus „50 aastat hiljem: Tartu fotograafia 1960.-1980. aastatel“, mida ühendab kolm keskset mõistet – „fotograafia“, „ajalugu“ ja „Tartu“. Mitmed näitusel esindatud staarid astuvad kuu jooksul üles ka isiklikult.

Eksponeeritavad fotod on pärit autoritelt ja ERM-i fotokogust. On ju Tartu Eestis ja kaugemalgi tuntud oma tugeva fotograafide koolkonna poolest juba vähemalt 1960. aastatest alates. 1928. aastal asutatud Tartu Raadio-Fotoklubi sai uue hoo sisse 1960. aastatel koos kultuuri üldisema hoogustumisega. Fotograafias tähendas see ennekõike pildikultuuri ja fotokeele moderniseerumist.

Ebaharilikult hübriidne

Pilte hakati tegema ootamatute nurkade alt, teoste tonaalsus muutus tihti äärmuslikuks, samuti hakati kasutama fotograafikale tunnuslikke eritehnikaid nagu pseudosolarisatsioon, isoheelia ja ülikontrast. „Toorest“ fotokujutist monteeriti uuteks sünteetilisteks tervikuteks kokku koos muude piltide, aga ka tekstide, nootide ning joonistustega. Kõigi niisuguste võtete üldisemaks sihiks oli kummastuse ja võõristustunde tekitamine, mis pidi fotograafiale andma kunsti ja fotodele teose staatuse.

Praeguse näituse ajaliselt kaugeim kümnend, 1960. aastad, tõi lavale teiste hulgas Eesti fotoajalukku olulise jälje jätnud autorid Rein Nigoli ja Jüri Karmi. Kui Nigoli kunstiliseks kaubamärgiks olid foto ja graafika vahepealsed, üldistatud plakatlikule või karikatuursele kujundile toetuvad pildivormid, siis Karmi katsetused vormi vallas olid veelgi laiaulatuslikumad.

Karmi fotod jõudsid kaamerameediumi poolt pakutavale „täpsusele“ ja „konkreetsusele“ vaatamata täiesti abstraktsete lahendusteni. Lisaks sidus autor selliseid teoseid mõnikord ka kirjanduslike taustadega („Artur Alliksaarele“) – tulemuseks ebaharilikult hübriidsed teosed.

1970. aastatel fotode sidumine graafikakunsti ideaalidega jätkus ja isegi hoogustus. Näitustele ilmusid eritehnikates lakoonilised tööd, nende kõrvale aga peagi tugevalt omapärasematena Valeri Parhomenko ülikontrastsed montaažid ja kollaažid. Tema osalus foto- ja kunstimaastikul hõlmas nii kunstnikutegevust kui näituste kureerimist („Naine Fotokunstis“), samuti erialaühenduste organiseerimist.

Parhomenko ikooniliste tööde hulka 1970.-1980. aastatest kuulub ennekõike „Depressioon“, mis on praegusel „fotograafia renessansiperioodil“ muutumas lausa embleemiks. Tähelepanuväärsed olid ka muusikateemalised ülikontrastsed montaažid. Uue kvaliteedina järgnesid neile Tõnu Nooritsa, Georg Rosma, Rein Urbeli ja Otto Kuusi fotod.

Andekas Ain

Niisugune asjade seis soodustas hüppeliselt ka ajakirjandusfotograafia uuenemist. „Edasis“ töötanud Malev Toom ja Meelis Lokk muutsid oluliselt kogu Eesti fotožurnalistika ilmet ja suhtumist dokumentalistikasse. Nii Toomi („Portreed“, „Puulinn“) kui Loki („Kuidas elad, Virumaa?“) tähistasid vabas maailmas levinud sõltumatu dokumentalistika jõudmist Eesti kultuuriruumi.

Pikemad, paljudest fotodest üles ehitatud pildikooslused võimaldasid juba läbi viia pildiuurimusi ja sisaldasid kohati kriitilisi elemente ühiskonna kohta, mida varem oldi tervelt pool sajandit läägelt kiidetud. Andekas pressifotograaf oli ka Ain Protsin, kes oli omalaadseks ühenduslüliks toona omavahel vastanduvate leeride „pressifoto“ ja „fotokunsti“ vahel.

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 20/12/2017 22:37:49



test version:0.13155603408813