Küsitlus

FINAAL: milline Tartu linnaosa on sulle armsaim?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Klassivihast nõretavas tundemöllus on taskurätik lisavarustusena obligatoorne. Merike Kotter

Laupäeval Vanemuises esietenduv kassamuusikal “Hüljatud” võistleb paratamatult 16 aasta taguse Estonia tükiga, kust pärineb ka hulk tänastest näitlejatest – küll hoopis küpsemas vormis.

Dirigent Martin Sildos tõdes, et staaridest kubiseva näitlejaskonna proovide korraldamine on suur logistiline ülesanne. “See ei ole üldse lihtne, sest inimeste elugraafikud on väga kiired. Lendavad ühest Eesti või Euroopa otsast teise,” rääkis ta.

Tänavapoisist lavastajaks

Nii olnud soomlasest lavastaja Samuel Harjanne jaoks paras üllatus, kui ta nägi esimest korda tabelit, kus oli kirjas, kes millal kohal saab olla. “Ta on väga osav planeerija ja leidnud kuldse kesktee. Kui ei ole ühte kohal, on teine, ja saame hakkama,” kiitis Sildos. “Lisaks oskab ta artisti nii palju suunata, et kui tema tehnilised võimed ka alguses sealmaal pole, hakkab ta lõpuks ikka seda tegema, mida lavastaja soovib.”

Harjanne on tükiga seotud olnud väiksest poisist peale, kui ta tänavapoiss Gavroche’i kehastas. “Esialgu oligi lugu mõeldud tema silmade läbi jutustada, hiljem kontseptsioon muutus ja jutustajaks sai Jean Valjean,” selgitas Sildos. Lisaks on Harjanne mänginud Enjolras’d, üliõpilaste grupi juhti, ning nüüd siis otsapidi lavastajaks jõudnud.

Kodumaistegi tegijate seas leiab hulga neid, kes omaaegse Tallinna projektiga seotud olid. Näiteks Maria Listra mängis toona Georg Malviuse käe all väikest Cosette’i. “Nüüd on ta suur Cosette – järjekordne huvitav fakt, mis lisab vürtsi ja värvi,” arvas dirigent.

Armastus esimesest noodist

Marko Matverest saab politseiinspektor Javert, nagu ka 16 aastat tagasi. “Siis oli ta aga noor kutt, nüüd küps mees,” hindas Sildos. Linnahallis Enjolras’na säranud Lauri Liiv teeb nüüd härra Thénardieri – inimest, kel pole arusaama heast ja halvast, õigest ja väärast.

Koit Toome oli eelmises produktsioonis Marius – üliõpilasest noor tulihing, kes ei suuda otsustada, kas armastab Cosette’i või tahab minna koos Enjolras’ga revolutsiooni tegema ja kogu maailma päästma. “Nüüd on ka tema küpsenud ja häälde uued varjundid saanud ning tema on üks põhipeategelastest – endine sunnitööline Jean Valjean,” märkis Sildos.

Samas tõdes dirigent, et trupp sisaldab ka täiesti uusi leide. “Üks neist on Mikk Saar, suurepärane tenor, kes on olnud muusikateatri maailmast mõnda aega eemal ja oma bändiga tegelenud,” meenutas Sildos. “Nüüd tuli lihtsalt ette laulma ja nii kui suu lahti tegi, oli meil pilt selge: teine Jean Valjean olemas.”

Taskurätikud kaasa

Pärisooperilauljatest tõi dirigent esile Tamar Nugise, kes ühes Matverega inspektor Javieri kehastab. Ta suudab Sildose sõnul väga hästi näidelda, mis muusikateatris alati enesestmõistetav polegi. “Teiselt poolt on Kaarel Targo ju puhastverd näitleja, aga laulab väga hästi ja on Mariuse rolli teinud niivõrd huvitavaks, et isegi need artistid, kes on varem seda tükki teinud ja pidasid Mariust lihtsalt lollikeseks, näevad temas nüüd sügavat ja mitmetahulist karakterit, kelle arengut on huvitav jälgida,” lisas Sildos.

Mariusesse õnnetult armunud Eponine’i toovad tartlaste ette Hedi Maaroos ja Kärt Anton. “Mõlemad sobivad rolli nagu rusikad silmaauku. Neil on paar väga tugevat stseeni, nii et võtke taskurätikud igaks juhuks kaasa,” hoiatas dirigent.

Eriti rõõmsat meelt väljendas Sildos selle üle, et kuna muusikalis on palju väikseid rolle, siis sai neid anda oma maja koorilauljatele. “See traditsioon on vahepeal soiku jäänud, aga nüüd saab kooriartist rõõmu juurde,” lausus ta.

Eesti on suur

Kuidas aga ikkagi 4000-pealisele linnahalli täismajale müüdud eelkäija varjust välja tulla? Sildos möönis, et mõningad kahtlused tõusid, kui ta pärast “Ooperifantoomi” järjekordse suurteose välja pakkus. “15 aastat on täpselt selline, et võiks uue lavastajaga tüki välja tuua,” rahustas ta samas. “Tegelikult pole selles midagi imelikku, sest “Aidat” või “Carmenit” teevad Vanemuine ja Estonia ju samal ajal. Eesti on suur riik.”

Edu tagab dirigendi hinnangul lavastaja kindel visioon, mis suudab trupi panna üht eesmärki täitma. “Mitte ainult ei saa naerda ja nutta, vaid räägitakse elust ilustamata., jättes lootuse, et kuigi kõik on hukas, on võimalus pääseda.”

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 23/11/2017 16:15:19



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.25137710571289