Küsitlus

Milline Põhja-Tartu linnaosa on Sulle armsaim? Viis parimat jõuavad finaali.

Elu võimalikkusest asemeerideta raes

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Tallinna valitsejate ind pelga käeviipega tööpõuda leevendada kergitas tähelepanukeskmesse muidu ehk ajalootolmu alla mattuma kippunud reisisaatja professiooni.

Ja ehkki need paarsada väljavalitut, kes loetud kuudel pealinna inimestele bussides-trollides-trammides tuge, seltsi ja idee järgi ka turvatunnet pakkusid, peatselt tagasi töötukassa klientide nimekirja kolisid, edenes mõiste enda karjäär kordades kõrgema kaarega.

Senine kiretult praktiline termin nihkus tarvilik-totter skaalal kuhugi Potjomkini ja pakazuuha kanti. Reisisaatjaiks näiteks tikuvad tuntud spordireporterid kutsuma väravajoone kohtunikke jalgpallis. Viimastes ERRi juhtide tegevust kajastavates uudistes sattuvad alatihti ühte lausesse kokku kõnealune kujundlik mõiste ning Toomas Sildami nimi.

Alates 2013. aastast rassib Tartus viis abilinnapead. Enne 2013. aastat jätkus tööd ja leiba neljale. Aga milline funktsioon reaalselt nende õlul siis lasub? Hoidku taevas, ega meil siinkandis ole ometi tegu raereisisaatjatega?

Kui sügavale omavalitsuse peas peaks poliitiline jõujoon ulatuma? Kes teeb maksumaksja raha eest reaalset tööd, kes upitab ennast ja erakonda? Kas iga kümne volikogu üsna kesiselt tasustatud kohaga käib automaatselt kaasas ka ühe kõrgepalgalise tool?

Erapooletud eksperdid

Kahe nädala eest astusid tagasi kaks Tartu abilinnapead. Õiguskaitseorganid kahtlustavad nimelt, et asemeeridel olla tõekspidamislikke raskusi eristamaks kindlapiiriliselt linna ning teiste (eelkõige iseenda või lähikondsete) rahakotte. Mullu mais viisid keskkriminaalpolitseinikud endaga sarnaste etteheide tõttu Kajar Lemberi. Temalgi tuli kõrgest kohast linnavalitsuses loobuda. Juriidikasupp kõigi puhul alles podiseb, seega näppu ei viibuta – kõik ongi puhtamad kui prillikivide puhastuspulber.

Praegused paar nädalat ilma kahe abimeerita polegi käegakatsutavat kaost kaasa toonud. Bussid sõidavad, lapsed lubati ka peale vaheaega kooli, tänavavalgustus (kui Sõbra tänav välja arvata) tõrjub edukalt sügispimedust ning usutavasti laekub iga linna ametniku-teenistuja kontole lähipäevil ka tavapärases summas töötasu. Emajõe-äärne korruptsioon – puhugu peavoolumeedia pealegi murepilvi kokku – sellisse ulatusse siiski pole veel paisunud, et linnakassas suisa tuul uluks.

Muidugi vurab süsteem inertsist endises suunas edasi, valimistevaheline aeg ja puha. Utreerisin meelega.
Aga mis juhtuks, kui poliitilisi juhte olekski linnas vähem? Muidugi tuleb erakondadel tagada, et võimuvanker soovitud rööpais veereks, aga täidesaatev ning toimepanev struktuur ühes osakonnajuhatajatega eksisteerib niigi. Esinduslik-ohjehoidev funktsioon on ja jääb meeri õlule. Koalitsioonipartnerile volikogu juhtida. Töö toimuks, nagu tavaks öelda, komisjonides. Kuhu mahub valmistulemusega proportsioonis rahvaesindajaid, aga eelkõige just oma ala spetsialiste.

Nii paisuks äkki ka volikogu lihtliikmete roll praegusest millekski enamaks. Apoliitilised valdkonnajuhid peaks teoorias olema nii erialaselt sobivamad kui ka, olles kaugemal parteide mõjusfäärist, oma otsustes objektiivsemad. Praeguses õigusruumis utoopia, aga ideaalis ideega mängima kutsuv.

Onupojata poliitika

Muidugi võib taoline lihtsakoelisus põhjustada valmiste-eelse lindilõikamiste ning avalike „märka-mind-ometi“ ürituste põua, aga vaevalt vagurad tartlased seepeale tänavatele mässama tõttaks. Elame üle, kasinamaidki aegu olnud.

Püüdes, küll väga vägivaldselt, paralleele sikutada erasektorini, näeb ju praegune olukord välja umbes taoline. Ettevõttes on kaks osanikku. Üks neist juhatuse, teine nõukogu eesotsas. Aga kas äri efektiivsuse mõttes on parim lahendus, kui finants-, turundus-, tootmis-, ostu- ja müügidirektori kohale istutataks jõuga oma sõbrad-sugulased?

Äkki saaks kisa vähem ja villa rohkem, kui korraldada konkurss ja valida välja sobivaim spetsialist? Kelle tool ei vabiseks pidevalt poliittuultes, vaid johtuks mõõdetavatest tulemustest. Muidugi ei tee parteiline kuuluvus heast juhist automaatselt kehva, aga veel vähem vastupidi. Et nii kui kollase särgi selga paned, kohe oledki osav finantsist.

On jah sutike naiivne, äriloogika primitiivsusega lähenemine. Ja mis huvi võiks olla selle rakendamiseks parteidel? Tõesti ei tea. Kui lihtsa linlase loogikast lähtuv efektiivsuse, avatuse ja sõltumatuse kasv kõrvale jätta.
Mis sellest, et mujalgi pole apoliitline linnajuhtimine kombeks. Ikka oma juhtmed ja võllid masinavärgis. Nakatava eeskujuga pioneeriks olek ei tohiks heade mõtete linna kreedoga just karjuvasse vastuollu minna.

Roosamanna ja võhiklikkus? Küllaltki. Ning ma ei soovi ühegi varasema, tegutseva ega tulevase abilinnapea pädevust või tööindu alahinnata. Arutlus on puhtalt teoreetiline. Aga seesugune hüpotees väärib ehk väikest kaasamõtisklust? Kui mitte muud, siis vähemalt kainete argumentidega ümberlükkamist. Kasvõi mõistmaks, et praegusest omavalitsuse juhtimisskeemist tõhusamat pole teada. Või on?

Autor: Rasmus Rekand, rasmus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 01/11/2017 22:26:18



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.24587607383728