Küsitlus

Milline Põhja-Tartu linnaosa on Sulle armsaim? Viis parimat jõuavad finaali.

Matvere tõmbas mobiilijuhtme seinast

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Erineva teravusastmega värvipliiatsitest moodustub reibas trikoloor. Saara Nette Tõugjas

Marko Matvere lasteooper “Guugelmuugelpunktkomm” maalib lustliku seikluse varjus patriootliku pildi tänapäevasest peremudelist.

Tauno Aintsi helidele ning Rein Paku ja Aapo Ilvese sõnadele ehitatud teos jätkab viis hooaega mängukavas püsinud “Rehepapist” alguse saanud koostööd Aintsi ja lavastaja Matvere vahel. “Ei tea, kas me lihtsalt klapime nii hästi või on tema heliloojana niivõrd paindlik,” arutles Matvere. “Üldjuhul on suured kunstnikud ju raske iseloomuga, kuid Tauno mitte.”

Kalevipoeg Soomes

Ooper kõneleb maale vanaema juurde saadetud kümneaastase Juta näitel sellest, mis juhtuma hakkab, kui mobiiltelefon välja lülitada. “Tema emast ei räägita midagi, mis lisab nukra alatooni, aga isa, keda ta väga igatseb, töötab Soomes, mis on ju Eestimaal väga levinud nähtuseks,” rääkis lavastaja. “Mina ei tea, palju neid mehi Soomest tagasi tuleb. Mul on kuri kahtlus, et nad jäävadki sinna.”

Vanaema aga kehastab tõelist maavanaema, keda mäletame 30 aasta tagusest ajast. Tal on loomad, kollane majake, põld ja peenrad. “Pärineb nende inimeste seast, kes on paksust ja vedelast läbi tulnud, sõjad ja küüditamised üle elanud, ning nüüd on valmis ka lapselapsi üleval pidama,” kirjeldas Matvere.

Lavastaja lootuste kohaselt mõjub vanaema tegelaskuju naljakalt, sest teda kehastavad Reigo Tamm ja Oliver Timmusk. “Ta on suure vohava ihuga ja hästi energiline – naljalt ta ei väsi ja on valmis pärast tööd ka laulma ja tantsu lööma. Nii ta siis õpetab ja lohutab Jutat, kuidas kõigiga hästi läbi saada,” sõnas ta. “Loodan, et lastele meeldib teda vaadata, sest tänapäeva linnavanaemad on pigem peened daamid, kes võib-olla ei tahagi iga kord selle lapselapsega tegeleda.”

Rahuajal olgu vait

Lugu ennast pidas Matvere aga kodumaiseks versiooniks loost “Alice Imedemaal”. “Juta satub kirevate päevasündmuste ajal kummalisse unenäomaailma, kus tegelasteks on üleelusuurused värvipliiatsid, kes on küll pehmed ja kohevad, aga tömbid ja tuhmid, sest valge pliiats on pinalis nende üle võimu võtnud. Juta vallandab seal suure revolutsiooni ja hakkab juhtuma igasugu fantaasiarikast möllu,” vihjas lavastaja.

Kui valge pliiats on enda kätte haaranud juhtimise, siis sinine kujutab vastandina kunstnik-udupead. “Tema on teiste tegelaste sündmuste keerises umbes nagu meie loomeliitude nõukogu,” märkis Matvere. “Kui on rahuaeg ja majandus õitseb, siis ta valupunktide üle iriseda ei tohi, aga kui on murrangulised ajad, siis pöördutakse just tema poole ja lükatakse ette kui rahva juht.”

Et mängu sekkub ka must pliiats, kujuneb näidendi lõpp eriti patriootlikuks. “Lõpus on ilus laul sinimustvalgest – ei tea, kas mõni koor seda tulevikus laulda võtab?” unistas Matvere.

Magama ei jää

Matvere kinnitusel on teatri eesmärk lasteooperi pakkumisel kasvatada tulevikuks muusikateatri nautlejaid. “Seda tuleb hakata varakult tegema, sest ega ooperi vastuvõtmine niisama lihtne pole. Me ei lähe ju täiskasvanutena heast peast lasteetendust vaatama,” põhjendas ta.

Samas on lapsemeelses loos lavastaja väitel kõvasti peamurdmist ka täiskasvanutele. “Pärast on lapsele seletamist maa ja ilm, kui peab rääkima, miks see või teine onu nii tegi,” lisas ta. “Tore on ka see, et on ainult üks vaatus ja ei väsita ära, mitte nagu mingi kolmevaatuseline Itaalia ooper, kus lõpus vaevalt silmaluuke lahti hoiad.”

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 01/11/2017 22:27:38



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.25604891777039