Küsitlus

Kuidas Putinil Taaralinnas aega veeta soovitad?

Raskest õnnetusest imeliselt taastunud ärimees hakkas keppi tegema

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Kaheksa aastat tagasi mootorrattaga võimsa ratastoolihüppe teinud tartlane Rain Suursaar vormis oma kannatused äriideeks ning meisterdab nüüd saatusekaaslastele stiilseid jalutuskeppe.

Aovere ristis teelt tsikliga välja põrutades hüppas Suursaar jälgede järgi 36 meetrit. „Õhus tegin neli saltot, mida ma ise küll ei mäleta. Siis helistasin ise kiirabisse – telefon vedeles kuskil põllu peal, aga lasin möödaminejatel endale helistada,“ meenutas mees, tunnistades, et kiirust oli lubatust pisut enam ja pisike promillgi sees.

Uskumatu progress

Tulemusena murdis Suursaar selgroo. „Alguses ei antud üldse lootust, kas esimesel või teisel nädalal öeldi, et hakka nüüd vaikselt ratastooli otsima. Sain üsna kurjaks ja muutusin verbaalseks kuulipilduriks, võib-olla mitte kõige viisakamal moel,“ rääkis ta. „Siis hakkasin mõttes jalgu liigutama. Kui parema jala laba natuke liikuma hakkas, tuli kogu see arstide punt tagasi ja ütles, et see on uskumatu progress – kui oma silmaga ei näeks, siis ei usuks.“

Suursaar ei arvestanudki võimalusega ratastooli jääda, andes endale ja meedikutele kaheksa kuud aega. „Et rohkem ma teiega siin koibi siputada ei viitsi,“ sõnas ta. „Kuus kuud olin ratastoolis, sealt edasi hakkasin karkudega, siis kahe ja ühe kepiga käima.“

Praegu kõnnibki pea lootusetuks tunnistatu ühe kepi abil. „Saan põhimõtteliselt ka ilma kepita hakkama, aga siis tuigerdan nagu pingviin kahele poole ja võin pikali kukkuda. Edasine progress jääb meditsiini taha – kas hakatakse kunagi närve siirdama. Arvan, et omalt poolt olen päris palju andnud, et mitte ratastooli jääda.“

Sportlik vägivald

Elujõudu taastada aitas mehel visa treening, mille ta võttis tõsiselt ette just pärast õnnetust. „Kui nägin, et jalad ei liigu, hakkasin ülekeha pumpama. Rinnalt surumise lagi oli vist 138 kilo, aga ma ei ajagi nii väga raskust taga kui vormi. Nüüd pole küll jalaoperatsiooni tõttu saanud neli kuud trenni teha ja olen lihtsalt paks sardell,“ naeris Suursaar.

Aktiivne eluviis viis Suursaare koos teiste saatusekaaslastega kelguhoki juurde, milles tuldi 2009. aastal B-divisjoni maailmameistriteks. „Seal on selline seltskond koos, kes hästi paigal ei püsi. Üks vana ütles riietusruumis kord hästi, et oleme kõik ühesugused – kui oleksime kodus raamatut lugenud, poleks selliseid asju meil ka juhtunud. Janunesime kõik kerge sportliku vägivalla järel,“ lausus ta. „Samas olen kuulnud, et paljud minusugused istuvad ka niisama kodus ja ei tee midagi.“

Prototüübiga trepist alla

Ometi tunnistas Suursaar, et kerge loobumistunne käib ilmselt kõikidel santidel peast läbi. „Kõige hullem on ehk see igavus – sul pole rakendust. Mina läksin igavusest ülikooli. Tööle kuhugi ei saanud, kuigi kandideerisin paljudesse kohtadesse, siis hakkas majanduslangus ka õnneks peale, nii et polnud lootustki – otsustasin kohapeal ökonoomika ja ettevõtluse kasuks.“

Paralleelselt asus Suursaar ettevõtlusteadmisi ka praktikas rakendama ning tänaseks toodabki ta LuxCane‘i kaubamärgiga eripäraseid abivahendeid liikumispuudega inimestele. „Kui ükskord hakkasin ratastoolist püsti tulema ja otsisin omale ägedat keppi, siis keppi ei olnud võimalik Eestis saada,“ selgitas Suursaar. „Mõtlesin, et hakkan siis ise keppi tegema.“

Esialgu plaanis Suursaar keppe tarnida USA-st, aga sealt oleks pidanud neid tellima tuhandeid ja selleks raha polnud. „Aga sugulasel vedeles kuskil üks pealuu, mudisime selle kepi otsa ja tuterdasin esimese prototüübiga natuke aega ringi,“ selgitas ta äriidee kujunemist. „Kukkusin spordiklubis sellega trepist ka alla, siis sain aru, et kinnitust tuleb natuke ümber disainida, muidu selle äriga kaugele ei jõua.“

Kepiärist sündis kõrvalharuna fotode graveerimine LuxGraveeri kaubamärgi alt ja siiani ongi Suursaar hoopis sellega aktiivsemalt tegelenud. Hiljuti aga kandideeris ta jalutuskeppide ideega „Ajujahti“, pääsedes saja parima sekka. „40 hulka küll ei saanud, aga hiljem kutsuti ikka välja mõnele investorile oma ideed tutvustama. Tänaseks on asi saanud pisut ülbemat vunki juurde, üks tüdruk paneb käsitööga veidi naiselikku faktorit lisaks, praegu on nad liiga mehised ja pealuised.“

Piilujad tänaval

Sihtturgudena sihib Suursaar Skandinaaviat ja Saksamaad. „Skandinaavias on kultuur vähe vabam ja inimesed edevamad. Ka liikumispuudega inimesed liiguvad ringi,“ selgitas ta. „Meil Eestis on sellist suhtumist ainult Haapsalus, kus on suuremad taastusravikeskused ja invaliide rohkem. Muidu vaadatakse tänaval ikka järele, kui tuleb mingi sellise kõnnakuga tüüp nagu mina.“

Valimiste eel on raske pärimata jätta, miks kuulub ettevõtlik Suursaar Keskerakonda. „Lihtsalt mingil hetkel jooksid tutvuste kaudu otsad kokku. Osaliselt võib-olla trotsist olin ka nõus, et kõik on nii negatiivselt häälestatud nende suhtes,“ sõnas ta. „Võib-olla olen praegu ka ise mõne liikme suhtes negatiivne, aga alati on väga lihtne kodus istuda, vaadata poliitikasaatest seda poriloopimist ja siis kiruda, et on ikka lollakad. Mõtlesingi siis, et ehk õnnestub endal midagi selles vallas positiivsemaks keerata.“

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 03/12/2014 22:21:36



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.36956810951233