Küsitlus

Tartu 2019. aasta tigu on...

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Tõestamaks Vene raua vastupidavust endale ja veel rohkem teistele käis kohalik kvartett Žiguliga „väikesel“ reisil.

Kevadõhtu. Sõbra Jannoga koos maailma asju arutades tekkis mõte soetada talle kohe hommepäev üks jumala hea auto – Žiguli. Mõtted paisusid sünkroonis koosveedetud ajaga, tipnedes auahne plaaniga – Monaco!

Järgmisel päeval muidugi autoostust midagi välja ei tulnud. Nädalakese pärast idee taas soojenes ning paika said esialgsed kuupäevad. Reaalselt autosid vaadates ja läbi helistades selgus, et eelarve 500 € jääb niruks.

Latti kergitades läksime ühe taadi 700eurost vaatama. Proovisõidu järele tundus sõiduk kabe. Papile aga ikka vähe virisesime ja rääkisime oma plaanist. Enne äraminekut sai korra veel moka otsast poetatud, et 500 eest võiks ju võtta. Papi kohe nõus.

Värske 21aastase VAZ 21063 omanikuna hakkas endalegi vaikselt kohale jõudma, mida teeme. Kahekesi ju maailma otsa ei põruta. Kui Janno sai nõusse oma venna Ahti, ei jäänud mulgi muud üle, kui veli Madis kaasa meelitada.

Ligemale 500 € eest said Žigulil korda rattalaagrid, rehvid, roolivardad ja -otsad, šarniirid ning värsked mahlad mootorisse-silda-kasti. Auto kulges nagu uus. Karbussi hoolduses timmiti viimane „ökoks“, et suksu janu pikal teel taltsutada. Paar päeva enne starti võttis lekkima hakanud eelkäija koha sisse verivärske veepump.

Et ära ei vajuks

Et masin pagasnikusse topitud geneka, jagaja, küünalde, süütepooli, bensupumba, juhtmejuppide, pingeregulaatori, relee, radiaatorilõdvikute ja muu „hädavajaliku“ tilulilu ning ekipaaži all „ära ei vajuks“, pistsime tagumiste vedrude vahele selleks ette nähtud kummipuksid. Toimisid.

20. juuli, reede. Valgani oli ikka veel äge. Aovalgust tervitati juba Leedus. Paikapandud juhtimisgraafiku abil teadis igaüks oma vastutusrikast olukorda ette. Kulus hulk pikki tunde, enne kui lõppes SuurMõttetuPoola, kus terve riik on nagu tüütult sage copy-paste ühest piklikust väiksest külast.

21. juuli. Brno. Laupäeva õhtule iseomane peatus kesklinna kõrtsis, kus hinnad meie omadest palju pisemad. Pubist väljudes nagistasid inimesed millegi ümber tropis pilte teha, omakeelse kõkutamise saatel. „Peab tegemist olema millegi eksklusiivsega“ mõtte saatel kõmpisime ka kohale, ning huviliste meelehärmiks sõitsime imetletava sees minema.

Sõit läbi Austria viis taevariigile kõige (kui GPSi uskuda, enam kui kilomeetri võrra) lähemale. Iga mees juhtis järjest kuni 800 km. Arvestades autos ja vahel ka lageda taeva all veedetud nappe uneminuteid on seda zigulli roolimiseks enam kui piisavalt.

Neli ööd lebomatil lageda taeva all ja üks, ütlemata tuuline, hotellis. Ülejäänud suikumised lihtsalt sõidu ajal, kuidas kellegi uni juhtus. Vähemalt kord päevas proovisime kohalikku sooja toitu, ülejäänud energia kogunes näksidest ja keelekastest. Priimus ja purgitoidud sai kaasa veetud hirmus, et auto võib mägedes maha koolda.

Pisut pärast Veneziat kohatud Chioggia linnapea tundub eemalt vaadates lihtsalt vilets müügimees. Suurepärase rannaga maaliline linnake jättis sootuks sümpaatsema mulje kui nimekas naaber, ent tuntuse poolest noid kahte võrrelda ei kannata.

Vintske Vene raud

Edasi viiulimeistrite pealinn Cremona ja Genova oma kalmistuga, mis sedavõrd hiiglaslik, et seal kulgemiseks suisa eraldi bussiliin olla tööle seatud. Ja lõpuks igatsetud Monaco. Linn ise väiksem kui Tartu, aga ringi liigub arutu hulk luksusautosid ja lennumasinaid. Rääkimata rannajoonest, mida palistavad jahid ja kaatrid ei mahuks isegi külg külje kõrval Peip­si peale üheskoos ära.

Igati meeldejääv on see postmargilik linn seal kalju serval, ent teha ei mõistnud pikalt miskit. Suplus, traditsiooniline õlu, ringike F1 rajal ja edasi Saint Tropezi poole. Venivas liiklusvoos pole põhimõtteliselt võimalik arugi saada, kus üks linn lõppeb ja teine algab. Kohustuslik meenešoping ja pöörasimegi nina tagasi kodu poole.

Naasime peamiselt kiirteid mööda. Koht, kus minnes sai esimene sirutuspaus tehtud, tundus juba vägagi kodusena, mis sest, et sõita jäi veel pea 700 versta.

Mitte et mehed nõrgad olnuks, aga Vene raud osutus igati vastupidavaks. Žiguli, millega pikal teel polnud ühtki viperust, ootab nüüd müümist. Tõtake, reisisõbrad! Pooled Euroopa teed on sel tublil suksul juba peas!

Tartu–Monaco

  • 6400 km
  • Keskmine kütusekulu 8 l / 100 km
  • 8 ööpäeva
  • Kiirteede maksud 180 €
  • Kütus 510 l
  • Reisikulu koos autoostu ja remondiga 2800 €
  • Emotsioon – hindamatu!

 

Autor: Tõnis Rõžov, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 06/09/2012 02:28:19



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.19986987113953