Küsitlus

Kas saad eesti.ee kirjad kätte?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Eelmisel nädalal jäi jutt pooleli Tartu vangla meditsiiniosakonnast, kuhu vastuvõtuosakonna töötaja Eero Parvei mind eskortinud oli.

Justkui muuseas palus ta mul läbi vangla ebaloogiliste koridoride marssides käed selja taga hoida ning esimese imestusega ei osanud ma muud välja mõtelda kui sellele seinte paksuse kõrval absurdsena mõjunud korraldusele alluda. Mööda jalutava kirju seltskonna taustal – kõige erinevamates riietes kõige erinevamad kujud, kellel kõigil paistis kuhugi kiire, või erinevalt minust vähemalt mingi siht silme ees olevat – oli pisut Švejki meenutav Parvei ju siiski mind äsja munadeni läbi otsinud ja drilli lõpuks ka veel kükitada palunud – millest tulenes teatav raskesti kirjeldatav intiimsus.

Meditsiiniosakond tundus juba esmapilgul – ja osutus selleks ka tegelikkuses – suure rahvaste paablina. Osa vange ootas, osa vestles, osa kõndis, mõni piilus mind ilma erilist huvi ilmutamata ooteruumist. Olukorrale lisasid jaburust ilma mingi näilise graafikuta oma kaelakaarte uste kõrvale joonistatud punastele sõõridele välgutavad mustades tunkedes saatetöötajad. Valgetes kitlites ja punastes tunkedes meedikud ei lasknud end sellest tohuvabohust aga vähimalgi moel häirida ja vahutasid omavahel süütuid ja ajuvabu haiglanalju.

Üks valges kitlis naisarst istus oma lahtise uksega kabinetis ja toimetas erilise innuta midagi arvutis.

„No kuidas sul ka läheb?! Sa ei pane mind üldse tähelegi?“

„Oi, ikka panen, sa lihtsalt ei märganud, et ma panen!“

„No millega tegeled ka, ootad juba nädalavahetust?“

„Kuule, arvuti käsib jälle parooli vahetada, no ütle, mida ma panen? Ma üldse ei oska mõelda!“

„Küll sa oskad. Mis su uus lõhn on näiteks..?“

„Ah nii, kuule, aitäh sulle!“

Pärast arestimajas veedetud suitsuläägeid öid polnud minu nina paraku konditsioonis, et vanglatöötajate küllaltki julgest parfüümipoliitikast omi järeldusi teha. Süüdistus arvutikuriteos oli pealegi veel viimane asi, mis mul hetkel puudus.

Põrnitsesin hoopis altkulmu oma uusi „kolleege“ ja murdsin pead, kas nad on kõik juba aru saanud, et ma siia toolile esimest korda elus oma perset toetan. Enamikul vangidest olid seljas Tartu vangla pruunid „roobad“, mõnel üksikul erariided nagu mulgi, aga eranditult kõigil oli kaelas tüki paela otsa riputatud lamineeritud nimesilt, mis meenutab pisut kallimat sorti pildi ja raamiga surmakuulutust.

Autor: Meelis Kaldalu, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 25/01/2018 10:09:11



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.30735683441162