Küsitlus

Finaal: milline raadiojaam on sulle armsaim?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Tantsuõhtutel hakkasin käima 14-15-aastaselt koos vanemate sõpradega.

Tolleaegne põhikoht oli Tartu raudteeklubi (hilisem Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja), mille lähedal möödus mu lapsepõlv. Üks sõpradest õpetas enne kodus põhilisi tantsusamme ja pärast peol koolitas mind edasi tema tüdruksõber.

Lubatud lähedus

Ega seal olnudki midagi väga keerulist. Kui oli aeglane lugu, siis oli tantsupõrand rahvast nii täis, et saidki ainult kohapeal tammuda. Rock‘n‘roll‘i tantsiti nagu väga kiiret valssi või polkat, aga ikka alati teineteise ümbert kinni hoides. Mulle just see meeldiski, et võisin täiesti võõral tüdrukul avalikult ümbert kinni hoida – tänaval ju seda ei tee.

Mõni tüdruk hoidis pool meetrit eemale ja teda ma rohkem ei valinud. Valja aga oli kohe kuidagi väga lähedal ja kui ma ei eksi, siis valis just tema mind daamide valiku ajal. Ja olin silmapilk armunud. Võib-olla ma lihtsalt polnudki varem sellist lähedust tundnud. Olin 17 ja kuni sõjaväeni süütu poiss, mis lõpuks võib-olla saigi mulle saatuslikuks.

Leppisime kokku kohtumise samas kohas järgmisel nädalavahetusel. See nädal tundus terve aasta pikkune. Kui ta siis tuli, olin väga õnnelik. Tantsisime kogu õhtu kahekesi ja saatsin ta jälle koju. Siis sain Valjalt ka esimese suudluse, mis oli nii hea, et koduteel lausa hüppasin õnnest. Sellest alates ei jäänud enam ühtegi päeva vahele, kui me ei oleks kokku saanud.

Igal nädalavahetusel käisime kaks korda tantsupeol. Siis veel õnneks diskot ei olnud, kus igaüks kargab ja tõmbleb omaette ja alati ei saagi aru, kes kellega täpselt tantsib. Saatuse irooniana leidsin aastaid hiljem just diskoõhtult tüdruku, kellega olin lõpuks 30 aastat abielus. Sattusin juhuslikult kultuurimajja, kus pidi olema tantsuõhtu 25-aastastele, aga oli disko minu jaoks lasteaiale. Kuna olin pileti eest juba maksnud ja kuhugi mujale ka minna ei osanud, siis valisin „lasteaia“ seast kõige vanema välja ja tõin pärast pidu koju. Ikkagi sain endast kaheksa aastat noorema naise.

Niisiis, olin toona noor ja loll kõrvuni armunud süütu linnapoiss. Ei teadnud, kustpoolt naise lähedalegi minna. Kuigi vahel tuli tahtmine kaugemale minna, siis kartsin kõike seda ära rikkuda. Olin nii kogenematu, et kui käsi ka „juhuslikult“ tissideni või tagantpoolt allapoole vööd läks, siis vabandasin ja ütlesin, et kogemata. Valja võis oodata rohkem, kui mina julgesin pakkuda. Oleks ju võinud siis öelda, et kõik on lubatud.

Iidne vene komme

Enne sõjaväge kutsus Valja mind kaaslaseks ühe sõbranna pulma. Aga öeldakse, et ükski õige vene pulm ei lõpe kakluseta. Seal oli ka tema endine kallim ja kui selgus, et olen ainuke eestlane, läkski löömaks. Täpsemalt sain venelaste käest kõvasti peksa. Järgmisel päeval oli üks silm täiesti kinni. Kuna sõjaväkke minekuni oli jäänud ainult nädal, taheti mulle pikendust anda, aga ma polnud nõus. Tahtsin kohe minna, et rutem tagasi tulla ja Valjaga abielluda.

Sõjaväest kirjutasin Valjale iga päev, kõige lühem kiri oli neli, pikim 24 lehekülge pikk, kusjuures vene keeles. Võib-olla tüütasingi ta lõpuks oma kirjadega ära. Kogu väeosa teadis minu armastusest ja lõpuks palusid paljud, et ma ka nende eest nende kallimatele kirjutaksin. Nemad ise ei osanud rohkem midagi paberile panna kui „ma armastan sind“.

Ootamatult ma enam Valjalt kirju ei saanud ja lõpuks tuli viimane kiri, et meie vahel on kõik läbi. Nii mõnigi sõdur lasi sellise jutu peale ennast maha, ka minul oli eluisu otsas. Aga sain kohe puhkusele ja lootsin kodus asjasse selgust saada. Tartus läksin rongilt kohe Valja poole. Tema isa ütles, et Valja on ohvitseride majas peol ja helistas sinna, et ta läbi helivõimenduse koju kutsuda. Lõpuks tuligi ja ütles, et tal on teine.

Oleksin tahtnud kohapeal surra. Läksin siis sõprade poole ja hakkasin kurvastusest jooma. Lõpmatult. Ma ei mõelnudki enam sellele, et peaks sõjaväkke tagasi minema. Viis päeva hiljem tuldi mind Läti sõjaväeosast otsima. Istusin kümme päeva kartseris ja mind pandi mitmesajameetriselt kasarmult maha tilkunud lupja harja ja lapiga koristama. Kui nädalaga valmis sain, tuli ka tugev vihmasadu.

Maksimaalseks karistuseks oli viis aastat vanglat deserteerumise paragrahvi alusel. Kuna aga kogu väeosa eesotsas komandöridega teadis minu armastuse lugu ja olin muidu väga eeskujulik sõdur, siis sai ka tribunal aru ja väeosa kollektiiv võttis mind käendusele. Sain vabaks. Armastusel on suur jõud, see võib tappa, aga ka vabastada.

Juba abielus olles nägin vahel unes, et magan Valjaga. Olen alati mõelnud, et oleks ta vaid sõrme liigutanud, oleksin kõik jätnud ja temaga läinud. Palju aastaid hiljem vist nägin teda kesklinnas. Vaatasime mõlemad eemalt kaua tagasi ja jällegi ei julgenud talle lähedale minna, mida ma väga kahetsen.

Olgu või tsentner

Muidugi ma ei tea, kas Valja mind veel näha tahab. Annaksin talle kõik andeks ja ei tuletaks meelde kurba minevikku. Annaksin kõik, et teda veel üks kord suudelda. Kui me käisime, kaalus ta võib-olla 40 kilo, isegi kui nüüd oleks sada, ei segaks see mind üldse. Minu Valjaks ja elu armastuseks jääb ta elu lõpuni.

Kui keegi teab temast midagi või Valja ise seda loeb, siis toimetusest saab mu numbri. Aastal 1971 oli tema nimi Valentina Paveli tütar Petrova, elas Kooli 5-1 ja õppis EPA-s venekeelsel zootehnika teisel või kolmandal kursusel. Sünniaeg peaks olema 30.03.1952.

Autor: Uuno Kivilinnast, toimetus@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 17/06/2015 23:27:38



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.18810105323792