Küsitlus

Kas EKRE-st eraldunud Kaja Tarto peaks lahkuma ka linnavolikogust?

Staarisaate heidik raius end rahva südamesse

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Foto: Reio Laurits

Kuigi Liisa Tulviku tähelend superstaarisaates jäi üürikeseks, on temast saanud tõeline staar Taaralinna tänavatel ning ambitsioon kannab moosekanti veelgi kaugemale.

Kui žürii Rüütli ja Küüni tänavat audiaalselt sisustavale Tulvikule juba eelvoorus ei ütles, tärkas rahvas õiglustunne. Kärmelt valminud fännileht on tänaseks kogunud üle 200 liituja. „Tanel Padar ütles, et ta ei kujutaks mind ette liibuvas liblikatega kleidikeses karja kiljuvate tiinekate ees Britney Spearsi laulmas. See ei läinud hinge, aga oli lihtsalt nii naljakas. Aga nende põhipoint oli, et ma ei sobi tehniliselt saate formaati,“ räägib Tulvik. „Tegelikult olen sellega täiesti nõus, sest ega ma polegi mingi Britney Spearsi tüüpi artist.“

Björki jälgedes

Tulviku stiil jääb neiu enda sõnul indie kanti. „Kui ma saatesse läksin, mõtlesin Märten Kuninga peale, kes on ka alternatiivartist, aga lõi seal läbi. Aga seekord seal õnneks ei läinud,“ tõdeb ta, lisades, et kõik lõppes ikkagi paremini, kui oleks arvatagi osanud.

Alustanuks Tulvik tiheda graafikuga saaterägastikku, polnuks tal võimalik minna Suurbritanniasse, kust sootuks magusam noos kukkus. Nimelt hakkab ta salvestama Sohos Downtown Artistsi nime kandvas stuudios, kus on toimetanud ka näiteks Depeche Mode ja Björk.

„Mängisin ühele sõbrannale üht lugu ette ja siis ta ütles, et on mingi stuudio, mis audition’eid korraldab, et kirjutagu ma sinna ja küsigu, mis nad arvavad. Saatsin neile ühe demo ja 15 minutit hiljem, mis on Suurbritannia kohta väga kiire, vastati, et laupäeval on võimalik tulla,“ meenutab ta. „Kui viis päeva hiljem Londoni numbrilt kõne sain, ei julgenud eriti vastugi võtta. Siis hakati rääkima, et loodetavasti saad aru, et konkurents oli tihe ja omad valikud peame me tegema... ja siis, et arvame, et vaatamata sellele oled piisavalt andekas ja suudame su kuhugi label’i alla saada küll.“

Tiigrikutsu tõmbab käima

Tähendab see siis, et tudengilinnade tänavate valitsejanna pühib nüüd kodumaa tolmu jalgadelt? „Pigem kipun pendeldama: näiteks 12. juulil esinen raeplatsil hansapäevadel. Tartu-igatsus tuleb vahepeal ikka peale, aga kui olen siin kuu aega olnud, tahaks jälle ära minna. Tekib tunne, et kõik on täpselt vanaviisi, mitte midagi praktiliselt ei muutu ja siis on raske sealt välja murda.“

Ometi tõdeb end kitarril saatev laulja, et värvikaid inimesi leidub igal pool ja Tartu on selles osas Eestis esirinnas. „Välismaal on juba tänaval õige koha leidmine küsimuseks, selleks kulub kõigepealt enam-vähem kolm päeva. Suuremates linnades on keeruline, sest inimestel on seal kiire,“ märgib ta. „Siin jäädakse ikka kuulama, aga kui ka näiteks Tallinnas eelmisel suvel korra käisin esinemas, jooksid kõik mööda, kedagi ei huvitanud.“

Ka teenistus olevat üllatuslikult Jurjevis etem kui võõrsil: keskmine tunnipalk jääb ilusa ilmaga 20 euro kanti. Sealjuures paotavat taskuid pea kõik ühiskonnagrupid. „Inimestel on kaks eelarvamust: et raha tänavamuusikuna Eestis ei teeni ja et seda annavad ainult turistid. Ei ole nii!“ kinnitab Tulvik. „Eestlased ise tulevad, eriti õhtustel aegadel, tuntud laule küsima. Teedki siis neile paar „Tiigrikutsut“ ja ongi kohe laulupidu lahti. Samuti on viimasel ajal hästi sisse toonud poissmeestepeod.“

Bürokraatiavaba Tartu

Eriti erilisi kogemusi pakuvad kõige pisemad kuulajad. „Emad kõnnivad mööda, aga lapsed jäävad suu ammuli vaatama,“ räägib Tulvik. „Nii siin kui välismaal: näiteks Manchesteris oli mul nii armas kogemus, kui möödus perekond kahe lapsega ja üks pisike kolmeaastane poisike lasi ema käest lahti ja hakkas oma teksade taskust midagi otsima. Tükk aega otsis ja siis andis mulle rohelise „Kollide kompanii“ multifilmitegelase mündikese. Kusjuures laulsin eesti keeles!“

Taaralinna eeliseks peab Tulvik ka seda, et konkurents kundede pärast praktiliselt puudub. „Kui saksofonimängija tuleb, siis lähen joon kuskil kohvi ja ootan, kuni ta ära läheb, või siis lähen kuskile vaiksemasse kohta, kust ta ära ei kutsu. Tihti juhtub ka seda, et ma ei näe mitu päeva ühtki teist tänavamuusikut,“ selgitab ta.

Tegelikult peaks sihipärase kitarrimängu jaoks ka siinmail omavalitsuselt luba taotlema, teiste autorite loomingu kasutamisel selle nendega kooskõlastama ning annetuskarpi kogunenud tuludki deklareerima, ent mitmel pool mujal peetakse neist reeglitest ka päriselt kinni. „Eriti Inglismaal on bürokraatia kõva: peavad igasugu load olema ja kui neid ei ole, ajab politsei su minema. Tehniliselt peaks ka Eestis end kuskil registreerima, aga seda sain alles hiljuti teada,“ märgib Tulvik. „See on ju Tartu vaim, sellele ei saa mingeid piire ümber panna. Ja inimestele meeldib, ma ju ei sega kedagi ega tee midagi halba.“

Stampe murdes

Ametlikku tööd pole Tulvik teinud juba terve aasta. „Põhimõtteliselt olen tavapärases mõttes töötu ja kodutu, aga täiesti vaba,“ kiidab ta. „Näiteks, kui ma praegu mõtleks, et tahaks minna Barcelonasse, siis juba homme hommikul võtaks koti selga, lükkaks Viljandi ringil pöidla püsti ja hakkaks minema.“

Sama muusikale pühendunud elustiili lubab Tulvik jätkata, kuni Londonis läbimurre tuleb. „Kui palju reaalselt on neid eestlasi, kes julgevad midagi sellist teha?“ küsib ta. „Üldiselt on ikkagi nii, et minnakse kooli, omandatakse haridust ja minnakse tööle, aga see kuvand hakkab tegelikult kokku kukkuma.“

Aga pangast laenu sellisel viisil ju ei saa? „Ei tahagi, pole vaja! Kui midagi peaks tõesti nii metsa minema, et sealt ei ole enam mitte kuhugi edasi minna, siis võin alati, saba jalge vahel Kundasse minna, lõhkuda suvel isa juures metsa vahel natuke puid ja siis kooli tagasi minna,“ sõnab Tulvik. „Kui tuttavad mult küsivad, miks ma koolis ei käi ja tööd ei tee, siis vastan alati, et praegu mul ju pole meest, kolme last, koera, autot ja majalaenu. Praegu olen ma vaba hing, mul on lihtsalt seljakott täis asju ja kitarr, võin olla täna siin, homme seal ja teha täpselt seda, mida ise tahan.“

 

Anne-Ly Hussar
autorite ühingu jurist

Kuna seaduse järgi on tänav avalik koht, peab muusik teiste autorite lugusid esitades neilt loa küsima. Pillimees saab teha lepingu, mille alusel ühingu esindatud artistide muusikat kindla tasu eest mängida.

Oleks hea, kui linnavalitsus informeeriks autoriõiguse seaduse nõuetest kõiki avaliku ürituse loa taotlejaid, kes kavatsevad helisid esitada. Nimelt pole probleem mitte ainult tänavamuusikute, vaid kõigi ürituste korraldajatega.

Autor: Kaur Paves, kaur@tartuekspress.ee
Viimati muudetud: 11/06/2015 01:41:54



Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia

test version:0.34812998771667